Valdur Mikita, muutustest

Valdur Mikita, muutus? 

Valdur Mikita on 18/19 talvel lubanud endale senisest erinevat, kriitilist hinnangut eesti kultuurile.(Raamat "Eesti looduse kannatuse aastad" ja intervjuu Maalehes 23.03.19) Kas see on mänguteoreetiline meisterlik käik? (Ta on mõne materjaliga mänginud ennegi.) Või lihtsam tehniline tagamaa? 
Niimoodi Mikita kaudu tuleb kõneks märksa globaalsem teema - milline on inimsoo arenemise "mehhaanika" (tegelt - keemia). Ja millises etapis inimsoo ning Eesti loos me saame osaleda.


Raamatu lõpus on tal kolm kriitilise hinnanguga lugu. Neist esimest alustab ta soovitusega hoida tasakaalu. Ta ütleb, et ülioptimistlike stsenaariumite kõrval tarvis negatiivsusega hoiatav, teraapilise toimega vaade. Et tasakaal  lubab loota  tervislikku tulevikku...

Sissejuhatav lõik, lk.91.

Tundub, et  Mikita avab uue faasi oma mängus publikuga.

 Mikita ei ole lihtne ega läbipaistev kirjamees.
Ta on tekstimängur. Keelemängu tähtsust  on Mikita otse tunnistanud oma dissertatsiooni avalausetes.<1>

Ta on Eesti tähelepanuturul väga edukas kirjamees.
Mikita pole mu teada tunnistanud, kuivõrd on tema tekstides mõju taotlusel teadlikku mänguteooriat. Mõttekäänakute rida, mida mööda kuis on liikunud tema raamatud, lubab seda siiski oletada.  Kuis võita tähelepanu, kuis meelitada, kuis seejärel teha tõsine käik. Selline siiru-viiruline tagamaa.
Ta on seletanud, et "Lingvistilise metsale" vastanud positiivse vastuvõtu laviin oli ootamatu.
Võib olla oligi tõesti ootamatu tähelepanu suurus. Aga tähelepanu võitmise <2> mehhaanika - meelitava jutuga publiku nõusse saamine - pidi olema kirjutajal tuntud ja rakendatud.  
Mikita on mitu aastat esitanud eesti publikule meelitusi.. Ta ei ole meelitustega otse üle bluffinud, pole valetanud. Ta on lihtsalt korrutanud need viis aastat aina, et eesti kultuur ja eestlane on eriline, unikaalne. Tema jutud on, nagu räägib kavaler mesijuttu  oma daamile.  Kavaler ei kuuluta, et daam on maailma või siis Liivima iluduskonkurentsis esimese viie seas, või muude vooruste poolest kõrgete litsentside vääriline. Kiidetav saab  lihtsalt tunnustatud kui eriline,  nii vaimustavalt hea, et kõik muu või kõrvalolev pole üldse tähelepanu vääriline.

Nüüd prooviks hetkeks arutada, et millisel viisil saab  Mikita mängu edasi arendada.
1.Kui oluline ja üldine, millise mustriga on ikkagi ülioptimistlike ja negatiivse hoiatavate juhiste (kiituse ja kriitika) tasakaal, kokkuklapitamine?
2.Kas Mikita enda kiitev faas on tehtud juba piisavalt kestevalt ja siduvalt, et kriitilise jutuga saab esineda pikemalt ja süvitsi, et  vajaliku muutuseni jõuda?
3.Kas on Mikital varuks piisavalt kriitilise faasi tööriistu  publiku liigutamiseks?
4.Kas mänguril on selge silm terve malelaua seletamiseks, või arvestatakse alagavates aktiivsustes  ainult lähimatümbrust  ning varem või hiljem võivad tulla kusagilt jõulised vastukäigud?
4a.Teisisõnu - tervet malelauda ja konkreetse käigu lähiümbrust hinnates - kas nägemus mängust on süsteemne ja hõlmav, nii vastase osas kui minu (ja meie) võimete osas?
4b.Kolmat viisi male või süsteemiga võrreldes  - kui Mikita jagab reaalsuse kolmemõõtmeliselt - keeleks, kultuuriks ja looduseks, siis kui adekvaatne reaalsusemudel niiviisi tekib? Kas on ehk mõõtmeid rohkem? Või suunavad Mikita kombel suunatud ruumiteljed vaate nii, et  mõni oluline substants ses mudelis kidub nulliks?
4, Mikita on mitu korda teatanud, et talle meeldib jagada maailm kolmeks - keeleks, kultuuriks ja looduseks. Tegelt jagab ta muidugi nii kolme lehte oma "reaalsuse mudelite kogu". Kui hästi teenib selliselt ehitatud mudelite kogu reealsusest arusaamist? Semiootika taustaga mõtleja puhul on sellisel viisil jagamine mõistetav, aga siiski - kas nii on lihtsalt mugav jagada või mingil muul põhjusel hea? Kas ei pruugi mõni tähtis substants sellisel viisil just jaotiste lahutusjoonele, kidub nulliks? kõigepealt küsin just just INIMEsest, selliselt korraldatud mudelite puhul...
 

Võtame neist küsimustest esimene-
kiituse ja kriitika kokkusobitamisest.
Kiituse (mõnu)  ülekaal on evolutsiooni seadus.
Reaalsus, st  inimene toimib üldiselt kiitvate mudelite kõrgumisel kritiseerivate üle. Sel on päris üldine, looduslik alus.
 Kiituse universaalset  üleolekut saab seletada maksimaalse võimsuse  printsiibiga. Viimasest saab lugeda näit Kaupo Vipp "Lokaalravitsus" lk. 29, kus on refereeritud Alfred Lotka   selgitust 1922. aastast:

"distsipatiivsete termodünaamiliste süsteemide iseorganiseerumise käigus pääseb alati domineerima selline struktuur, mis võimaldab maksimeerida süsteemi läbivat energiavoolu." 

 Samas on toodud Jeremy Englandi mõte -

...efektiivsema energiakasutuse nimel on vaja endast võimalikult rohkem koopiaid teha.     

Maakeeli öeldes - kogu keerulisem osa reaalsusest, st. keeru-keemia ja eriti kõik elav - batsillid, loomad ja inimeste elutung realiseerub  nii, et "meie omad" püüavad võita endile rohkem hüvesid ja energiat kui "nende omad" ja selleks on tarvis kasvatada "meie omade" arvukust.

Loomade ja inimeste tasemel toimub võitlus võimsuse nimel  ajukeemia tasemel.  Isendid ja isikud käituvad nii, et ajukeemias valitseks mõnuhormoonide ülekaal. Kiirete ja tähtsate käitumisotsustega kaasneb muidugi sageli stressihormoonide kasv, aga võidavad need isendid, kellel õnnestub stressiolukord kiiresti ületada ja nautida võidetud  mõnusat olemist.  Ülemäära sagedased või kauakestvad stressid aga tekitavad depressiooni, mis kahjustab vaimset ja  füüsilist tervist, kärbib isendi elujõu. Koosluse elujõu hoidmiseks on vajalik mõnu- ja rahuperioodide ülekaal stressi ees, st rohkem mõnuhormoone ja käitumiskorrektsiooniga kaasnevaid stressihormoone  mõõnukalt. Elumõnu nimel on parem, et tuttavat "meie oma" oleks rohkem, lihtsam moodus selleks on, et tuttavaid "meie  omasid" oleks arvu poolest lihtsalt rohkem. Siit tuleb inimestel idenditeedi ja rahvustunde vajadus ja kogu juurdekuulduv lai spekter kunste, ideoloogiaid, ning praktikaid.    

Kolm ajukeemia ja  kommunikatsiooni mustrit on olnud Homo Sapiensi loos.
1) Loomadel ja loodusrahvastel.
Loomade ja loodusrahvaste puhul püsivad populatsioonid suures pildis tasakaalus. Loomad ja loodusrahvad ei suuda oma liigiomast  mõnumaailma avardada rohkem, kui aju ehitus võimaldab. Nad ei saa mõnuhormoonide nimel kasvatada "meie karja" või "meie hõimu" arvukust suuremaks aju looduslikust kommunikatsiooni võimest.  Ahvikarja arvukuse piir on umbes 40, madalamatel ahvidel vähem "targematel" ahvidel rohkem.   Loodusrahvad on aju ja suhtluskeele poolest ahvidest  võimekamad, inimese aju tagab ilma mälu-võimendeid kasutamata 150 pealisest hõimus piisava arusaamise ja ladusa toimimise.  (Dunbari arv)  Suurema hõim oleks muidugi mõnusam nii pealikele kui liikmetele, jätaks ruumi rohkem  enesekiitusele ehk mõnuhormoonidele, aga  see nõuaks loodusliku piiri ületamist. Dunbari osutatud piiri kõrval on veel Maltuse seaduse piirav mõju, inimeste puhul kadus see alles mõni sajand tagasi. Nii oli loodusrahvaste elukorralduse juures, (ilma energeetilisi ja kommunikatsioonilisi võimendeid kasutamata). 
Mikita öeldud mõtet "Ime ja apokalüpsise vahel alguses" peaks täpsustama - endorfiine ja kõiki teisi mõnuhormoone ajendavat optimismi vaja elukorralduses (kultuuris, tekstikorpustes jne) rohkem ja korrigeerivat pessimismi vaja manustada üsna ... väljamõõdetult. Vastasel juhul toimub lihtsalt kidumine ja kadu.

2)Tsivilisatsiooni teele asunud rahvastel.
Tsivilisatsioonis lõid inimesed kirjaoskuse, raamatusse raiudes saab  akumuleerida piiramatu mahuga tekstikorpuse "meieomade" mõnuhormoonide äratamiseks.
 See üleminek,  kommunikatsioonipiiri avardamine oli inimestel väga kauakestev etapp. See oli välismälu väljatöötamise ehk protokirja etapp, see olla kestnud kunagi oma 20 000 aastat. Lõpuks umbes 8 000 a. tagasi kujunes inimestel maailma mitmes paigas päriskiri ehk täiusliki välismälu  ja see levis koos  tsivilisatsiooni lainega üle terve maamuna.
Kirjatarkus on tänaseks kaotanud  kõigil keeltel   loodusliku piiri "meie  omade"  enesekiituse teelt. Kiri kannab kõike ja peaaegu piiramatult palju, ning loomulik on, et kõikjal kasutatakse seda eeskätt mõnu toetamiseks. Luuakse, kogutakse ja hoitakse kullast kallimana mõnuteemasid, esitatakse "meie omade" ilusaid tegusid ja unistusi. (Ja kõike kriitilist ning halba, mis "nedne omadel" olnud või neist mõeldud.)   Kirjutatud ajalugu on kogum kiituse ja eneseõigustusega täidetud  MEIElugusid,  mis arenevad emotsionaalses alaväärsuse-suurusehulluse mõõtmes.  ( emotsioonide mõjust mitmes suunas on kirjutanud Dominidue Moisi<3>)    Too oli  tsivilisatsiooni  kasvuruumi. TÜHJA MAAILMA olukord (Herman Daly sõnastus RK2018. kogumikus). 
20. sajandil saabus piiramatu kasvu illusioon - energeetiline, tehnoloogiline ja kommunikatsiooniline avardumine. Tekstikorpused ja mäluvõimendid suutsid 20. sajandi vältel koguda ka hilinenud rahvaste "meieteadvuse" mõnuvajaduste teenindamiseks niipalju TEISESE REAALSUSE (Niklas Luhman) "reaalsust" (täpsemalt - esmase reaalsuse mudeleid), et loomulik näost-näkku kommunikatsioon  kidus tühiväikseks.  Juba mitu põlve pole põhjust kogeda Maltuse seadust ega Dunbari arvu.
Kogu kirjutatud ajaloo vältel on toimunud kultuurides  piiramatu "meieomade" enesekiituse ja isendite mõnuhormoonide ülekaalu olukorras. TÜHJA MAAILMA arusaam on lubanud arvata, et nii saab jätkata lõpmatult. "Eesti piir kulgeb piki Hiina müüri" - seda võib väita naljatledes, aga asise mõttelõnga nimel saab lugeda Enn Haabsaarelt. <4>

3) TÄIStehtud MAAILMA olukord.
Minu hinnangul püstitati uue adekvaatse eluvaate otsimise ülesanne Esimese maailmasõja paiku,  Albert Schweitzeri töödes ja veel detailsemalt Rudolf Steineri ning kaastööliste poolt.
Selle ülesande loodusteadusliku küljega hakkas tegelema ROOMA KLUBI 50 aastat tagasi.
2018. aasta RK aruanne "Come on!" tõdes, et meie põlvkonna jooksul on toimunud kõige suurim põhimõtteline arengujõnks inimeste tsivilisatsiooni jooksul - tuhandeid aastatid kestnud EMPTY WORLD olukorras on Homo Sapience kasvanud geoloogiliseks faktoriks, nn FULL WORLD  kvaliteet ja maht.. MAAILM on TÄITUNUD inimesest, massihävitusrelvadest, tehnoloogiast, inimtegevuse jääkidest; ammendanud on energiaressursis; inimene on eluks vajalike mõnuhormoonide otsingul köitnud end väga lühiksese aja jooksul väga uudsesse kommunikatsioonilisse olukorda. 

Peame välja vahetama oma maailmavaate...
Lõik Valdur Mikita intervjuust, Maaleht 23.veebruar, 2019.

Suured võimalused ja veel  suuremad ohud. Suur keerukuse ja kompleksuse tase, väga suur muutuste kiirus.
Herman Daly skeem kirjeldab vajalikku pööret tehnoloogia, majanduse ja ökoloogia küljest. 

Niisama pöördelisi ümberkorraldusi vajavad kõik elusfäärid.









Võib olla võib jääda senine Mendelejevi tabel ja muud sarnast. Aga inimeste elukorralduses...


Valdur Mikita on sellest lausunud küllalt möödaminnes, Maalehes.
See pole kaugeltki ainult eesti asi, see on ülemaailme ülesanne...

Tohutu palju muutmist vaja inimeste elukorralduses praegu
-mis aastatuhandeid soovitud kasvatada, tuleb nüüd kahandada...

Arusaamised
...patriotismist,
...idenditeedist,
...rahvusest...

Ei tohi  muuta
 ...nihilistlikult,
...keelates,
...kammitsedes

Inimene vajab mõnuhormoonide ülekaalu!!!

Kultuuris ja elukorralduses 
tuleb luua uued mustrid, 
mis võimaldavad saada 
elutervet mõnusat ajukeemiat 
teisiti, 
kui tsivilisatsiooni aastatuhendetel juurdunud...

 Tuleb lõpuks hakata tegutsema nii, 

nagu 100 aastat tagasi püstitasid ülesande kultuurile 

Schweitzer, Steiner jt

------------------------
Märkused, viited. 

<1>Mikita on kirjutanud mängu praktiseerimisest oma väitekirja alguses.
http://talgujad.tartu.ee/mikita/ValdurMikitavaitekirjasisukord.html
Peale selle on tal keelemängudest raamat "Äparduse rõõm" 2000.a.

<2> Tähelepanumajandus https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4helepanumajandus 


<3>Dominique Moisi sõnutsi arenevad ühiskonnad emotsioonidest ajendatult, tema kirjeldab oma vaatluse põhjal kolme alget - hirm, alaväärsus ja lootus. https://et.wikipedia.org/wiki/Emotsioonide_geopoliitika)

<4> Enn Haabsaar "Soome-ugri saamine", 2009.
https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Haabsaar 

Kaika Suvõülikooli muutmisest

mikitalink

Mikita 7 min 7min

ants_kuks

Kaika suveõlikoolis 10 augustil 2018

Ants Kuks "Latsi koton oppamine"

Audiofail, üle 20 minuti pikk.
Üle saali võetud, viletsavõitu

http://talgujad.tartu.ee/kaika/ants_kuks.mp3

Agu enesetutvustus Maakogu foorumis

(Tegin  selle enesetutvustuse Maakogu foorumi jaoks. Aga seal tegi Admin enesetutvustused registeeritud siseringi jaoks ainult. Kopeerisin seepärast siia ka.)

Olen sündinud ja kasvanud Rõuge vallas,
praegu elan Setomaal, Obinitsa lähedal. 
Minu järgmine juubelisünnipäev tuleb 70,
saan Eesti keskmist pensioni.

Raikkylas osalesin Talgujate klubi inimeste volitustega, seal määrasin ennast Nõukotta.

Üks 9 aasta tagasi tehtud enesetutvustus Talgujate taaskoondumise puhul avaneb siin:  Minu enesetutvustus Talgujate foorumis

Ma kirjutasin need read algusesse, et linkides  FB või mujale, ei kuvataks kohe mu nime.

Agu Vissel on mu nimi.

Arvatavalt olen ma sel talvel olnud Raikküla 3. veebruari järel aktiivsemate seas.

Ühelt poolt garanteeritud mõõdukas sissetulek, teiseks minu ammune osalemine Talgujate klubi tegemistes on põhusteks, mis tõttu ma olen Raikküla 3. veebruari järel väga palju, lausa eriliselt palju mõttega selle teema juures olnudd, kirjutanud tekste ja Talgujate ülenädalastel    Skype-tundidel vestelnud.

Kultuuriloos teatakse Puškini Boldino sügist ja Heideggeri valgustust.
Minu jaoks oli Raikküla alagatus see liigutus, mis keeras ette värske mustri. Nagu lapsepõlves nähtud mänguasjas - kaleidoskoobi torus.  Need kolm teed, mis minu kaleidoskoobis on viimasel ajal joonistanud mustri ja jäävad arvatavalt nii veel tükiks ajaks, on:

• -Veidike teisiti (ja enda jaoks selgemalt) joonistub kõik see, mis oleme Talgujatega  poole elu jooksul koos kogenud.
• -Uuema inimeseõpetuse imbumine aju-uurijate ja info-uurijate laborite seinte vahelt välja, minu mõttevälja, kes ma mitu aastat olen nüüd olemise inimeselähedast Umwelti avastanud.
• -Raikküla eluõiguse saanud küllalt suure mängu põnevik  tõotab kujuneda sisukaks. Ükskõk, kas järgmine faas tuleb suurema või väiksema entroopiaga.

Ma ei unista nüüd astuda avalikuks nagu väike Puškin või Heidegger, aga asi on selline, mis ei anna mediteerida enda sisse.

Minu usutunnistuse järgi oleks sobivaim nimetatud kolmest teemast  kõnelda koos inimestega - paraja suuruse ning pulsiga koguduses. Paraku oleme kõik inimesed enamasti hõivatud omades kommunaalsetes või ususlistes oravaratastes. Mulle on muidugi EW jätnud põhiseadusliku õiguse kuulutada oma usku.  Aeg ajalt ma käitungi nagu missionär. Aga sageli väsin ära, sest inimesed ei tavatse suhtuda missionäridesse kaastundlikult, ja nii tuleb sageli ette seiklusi, nagu "Šwejki" teises peatükis härraga Vinogradovi tänavalt, kes oli oma rolliks valinud  kuse uurimise labori pidamise.

Asaolusid arvestades jääb mul üle urgitseda oma usuasja läbi internetitoru.
Nüüd tuleb mul seletada oma läbikäimist interneti ja arvutitega.  Arvutid ja internet on nooremad kui mina, ja ma olen nende juures olnud nende "mähkmete east" peale. Olen teinud peaaeg kõike - emaplaadi kokkutinutamisest, mitmesuguse taseme  programeerimise, mitmeid OP-süsteemide, multimmedia jne asju olen proovinud aga mitte ühlgi alal pole ma tõusnud hea selli tasemele. Seepärast olen libastunud võrgus mitu korda olukorda, kust puhtana välja ei rabele, kus ohver peab midagi loovutama. 

Seepärast olen ma  Facebookis Madis Udsal.

 Udzali Madis on minu kõige vanem esivanem, ta sündis enne Põhja sõda Urvaste kihelkonnas ja kolis miskipärast Rõuge kihekonda Sännasse, Kaugu külla. Kunagi hiljem pandi tema järeltulijatele millegipärast väärnimi Vissel ja hilisemalt oleme enamjaolt seal kandis elanud.

Esialgu tarvitasin Facebookis oma kodanikunime, aga mõne aja jooksul kleepusid tolle kasutajanime külge viirused ja muud jamad, millest ei saanudki päris lahti. Nimi tuli kinni panna, aga ta on visa, nagu surematu Kashtsei.  Too kasutajanimi luurab vist kusagil edasi ja ta ümber ujuvad viirused. Palun mitte kasutada Facebooki lähedal minu kodanikunime, teil endil on ka nii turvalisem!

Paljudel õnnestub siiski FB ilma suuremate jamadeta kasutada, ja teha  mõnda huvitavat. Tahan sest huvitavast mitte ilma jääda. Seepärast võtsin  endale FB jaoks oma rootsiaegse esivanema kasutajanime ja katsun käituda hästi puritaanlikult, ei võta sõpru jne. Mõne peojekti käigus olin sunnitud võtma Madisele paar sõpra aga pikemaks sõbralisti ei julge kasvatada.

Aastate jooksul olen kasutanud veel võrgunimesid KOLMEKEELNE, UralEstSaadik jt.


------------Siia on vaja veel kirjutada pikemalt osalusest Maakogu asjas------------------

Refleksioonikatsetus 1.3. Mis oli Johansoni lõpuimprovisatsiooni taga.

6. veebruaril olen ma oma refleksioonis kirjutanud:

"Lõpulaul. Jaak Johanson esineb 4,5min muljetusega ja võtab eest regivärssi "Sinikirja linnukene" alla 2 minuti. Muljetuse sisu pole pidulik, pigem analüüsiv, improvisatsioon kommunikatsiooni probleemidest. HILJEM kirjutan PIKEMALT.

http://kihelkonnakogujad.forumotion.me/t11-raikkula-3-veebruar-refleksioonikatsetus

Siin on ka Johansoni audiofail. 6Min20s:
http://talgujad.tartu.ee/raikkyla/johanson_raikkyla_2018.mp3

Nüüd proovin seda "PIKEMALT" lubadust täita. Audiofaili kuulamine aitab taastada toonast meeleolu, meenutada toonaseid minu enda mõtteid sel hetkel ja hinnata tookordset täna.

 Johanson astub lavale lõputseremoonia  eeslauljana ja improviseerib sõnalise eeltakti. Improvisatsioon tõesti, mitte ettevalmisatud kõne. Tihedalt pakitud meenutused päevast, mõtetest ja meeleoludest. Nagu kimp twiite, mis üksteise peale või sisse jooksevad. Tol hetkel said vist kõik juuresolijad aru, mis Johansoni jutt tähendab, mina sain ka aru, omas sisimas sõnastikus. Võibolla nii tohiks ta juttu ümber ütelda: "Ma pean aitama meie pidulikku lõpuminutit pühitseda, aga siiras olles ei tohiks me täiest kõrist seda teha vaid püüame selle pühitsuse sisse joonistada ka kogetud argist värvikahtlust ja lahendamata dissonantsijooni".
 Umbes niiviisi tõlgitsesin ma Jaagu juttu, mille lõpuks ta ei võtnud üles mitte midagi hümni-laadset vaid küllalt argise lihtsa "Sinikirja linnukene". Tunnistasin juba eelmine kord, et selline lahendus tundus mulle täiesti kohane ja siiras, mitte selline pool-piinlik, mis mind tavaliselt regilaulu immiteerides valdab. Täna  neid ridu kirjutades taban end mõttel - võimalik, et meie esivanematel polnudki tavaks hümnilaule? Eks ole tänane riigi hümn sõna otseses mõttes liedertafe jälg liedertafe kuldajast tänaseni?

Püüdes paremini tema jutuga haakida, kuulan alatest  1min25sek.    Jaak hüppab siin jutuga tuttavaks saamisele. Et kahjuks ei saanud tutvuda kõigiga, et hiljem teretada kõiki saaks ning mitmeid sisukaid mõtteid sujusid veel ses buketis. Kostub hääli hetkel ja hiljem - tõsi jah, ei jõudnud saada tuttavaks kõigiga, tuleme uuesti kokku, tutvuneme jne. Repliikidele, mis saalis hõigati - "tuleme varsti taas kokku ja siis tutvuneme" on mitu inimest osutanud netis hiljem (vähemalt Kärt ja Aare). Et lepiti ju kokku.  Lausa nii - tuleme taas kokku, tutvume ja võib olla veel midagi vaja teha. Umbes nii.
Ma mäletan küll paari üleskutset suures saalis lisaks Johansoni tutvumisjutule, aga mingit kokkulepet hääletamise näol või muul viisil ei olnud. Lihtsalt Novgorodi veetše stiilis kõlas paar-kolm sellist üleskutset ning eitavaid hõikeid ei kõlanud. 50+ inimest, kes saalis veel olid - ei kostnud midagi. Ehtne põhjamaine reaktsioon oli. Muidugi, meeleolu oli ühtehoidev, kui  oleks pandud hääletusele tol hetkel - siis enamus oleks hääletanud poolt. Võib olla  ka mina tõstnuks kollase hääletuskaardi -poolt- tol hetkel.

Arvan, et selline tulevikku suunatud tutvunemiseüleskutse vajab vaagimist. Arvan, et tutvumise jutt Johansoni suust tol hetkel oli hetkeleid ses meeleolus, millele rõõmsale koosmeelele lisandus teatud nõutus ja kõhklus, et kas sai nüüd see manifest piisavalt hea, mida ühiselt toimetades eelnev tund oli kulunud? Kas sai nüüd kõik muu just niisama hea, kui on meie tuju hetkel. Ja seepärast lõpetas Johanson kokkusaamise küllalt argise pastellse "Sinikirju linnukesega"

Mis võis olla Johansoni sõnade taga, tegelikult?
Kui nüüd sõnasabast kinni pidada ja jätkata tutvumisest, siis mina küll ei raatsiks kulutada terve päev ja sõiduraha, et kusagil Kesk-Eestis osaleda 50-70 inimese seltsis tutvumisemängus näiteks Johansoniga. Kaupo Vipp~u rehekenduse järgi tuleks nüüd kokku kutsuda juba umbes 150 inimest. Püüdes irriteerida - mina ei ole eriti huvitatud Johansoni ega teiste Raikkülas olnutega tutvumisest, migis 50 peases veel vähem 150 peases seltskonnas paar minutit juttu ajama või osalema mingis tutvumise mängus või mnemotehnikas. Mul pole Johansoni ega teiste suhtes mingit välistavat eelarvamust, pigem vastupidi - poolehoid. Ma lihtsalt olen piisavalt kaua elanud, tunnen ennast ja oma võimeid. Minu sisulise tutvumise lagi üheks päevaks on  umbes 20 inimest. Kui ma umbes pooltega nendest saan päeva jooksul mitmetes korduvates episoodides vestelda ja midagi koos teha, siis hakkab mul kujunema pilt inimese olemusest ja tema isiklikust keelest, mõningatest elukontekstidest. Lisaks - Johansoni tunnen ma üksjagu niikui nii, tal on meeldejäävalt disainitud välimus, ma olen kümneid kordi näinud teda TV-s laulmas, lugenud tema ja ta pereliikmete intervjuusid. Miks ma peaks temaga tahtma kokku saama? Et shelfit teha? Mul pole ühtki viimistletud portfoliot, mille alusel ta minu klantskülge tundma õpiks, niivõrd kui mina teda juba ammu tunnen. Mul pole erilist kahju, kui meil elu jooksul teed sisuliselt üldse ei ristu.
Aga et sisuliselt ristuks me teed, et meil oleks ühist tegemist kus tema  kogeks minu isklikku keelt ja konteksti ja mina seda, mis mulle teada lavafassaadi taga on - see on juba teine jutt. See tähendaks ikka päevakest tihedas tegevuses koos mitte suuremas seltskonnas kui 20 hinge.
Ma ei hakka siin läbi kirjutama kõikvõimalikke aspekte nn tutvumise teemas.

Johansoni lühikese etteaste osa registris  "oleks vaja teisti"  sügavakihiks oli   - oleks vaja rohkem asiselt, tegusalt igale osalejale. Nii arvan mina.
Ma kirjutasin sellest läbi lillede esimeses refleksioonikatses 6.veebruaril neutraalsel toonil http://kihelkonnakogujad.forumotion.me/t11-raikkula-3-veebruar-refleksioonikatsetus
Mu hinnangut võis rühmadünaamikaga kursis olev inimene välja lugeda neist arvudest, mis seal kirjas. Tookord, 6. vieebruaril kirjutades oletasin ma imet. Kuna suure hulga inimeste kokkusaamise ja meelestamisega oldi 5+ toime tuldud, siis julgesin oletada mingit imelist lahendust ka tegusale poolele, inimeste rühmatööle.
See teema realiseerus  väga kitsalt:
-suured rühmad,
-vaid 80 min tööaega,
-ettekanded ilma videosalvestuseta
NB! mustandipaki jätmine rühmajuhtidele hilisemaks  "järelsõelumiseks".

See viimane oli kahtlane, aga lootus jäi - mine tea, võib olla on tõesti nii võimekaid inimesi olemas, et nii mahukast ja ebaühtlasest mustandipakist midagi mõistliku ajaga suudavad valmis saada.
Ma ei tea, kas rühmajuhid oskasid ette aimata, et sellise portsu otsa võivad sattuda.
Kas oleks läinud paremini, kui oleks kiire "sõelumise" tarvis võetud appi pensionärid, kellel argiseid ülesandeid vähe? Nagu mina? Ma ei usu, tegelikult. Olen kogenud, kuidas sarnast "järelsõelumist" on tehtud mõne ajalehe juures ja mõnes kontoris, kus selleks võimalik on kulutada palgalist tööaega. Tulemuseks on tulnud siis tekst, mis pealtnäha viisakas, sobib lehte või aruandesse.  Sisuliselt aga tekivad nii alati mõttemoonutused, ainult kõige triviaalsemad mõtted jäävad sõelale ja sisukas ning originaalne osa jääb kõrvale.
Nüüd kuu, aega hiljem pole enam suuremat mõtet nende mustanditega tegelda. Vähemalt minu kasinad read võib küll julgelt prühikorvi visata, ma olen leidnud piisavalt võimalusi vahepeal sõna võtta. 

Nüüd, kui juba areneb jõudsalt märts, soovitan järgmistes kokkusaamistes panustada nede inimeste sisule, ideedele  ja jõule, kes kohale tulevad. Panna inimesed tööle, nagu talgujuhid. Ei tohiks palju aega kulutada suunavatele sissejuhatustele, sellist kuulevad inimesed TV-s ja mujal niikui nii.
Inimesed on kõik suurima rõõmuga valmis oma panuse andma.
Võimaldada töötada paraja suurusega (max 7) rühmades.
Tööajaks ja rühmatöö vormistamiseks umbes 3 tundi.
Igas rühmast kannab mõni ladusama jutuga osaline tulemuse rühma ühistöös valminud plakati juures ette. (5-7 minutit) See juut ja pilt võetakse videokaameraga üles ja jagatakse õhtul või järgmisel hommikul Youtubes. 
Kui ettekandja milleski eksis, siis juures olevad rühma liiked saavad parandada. (1minut inimesele)
umbes niiviisi.

Korraldajad ei lase enne kedagi koju, kui rühmal ühine süntees olemas ja kaamera ees ette kantud. Inimesed annavad rõõmuga oma panuse.
See pole ahistav, üks selline rühmatööde ring ei ole pikem söögivahest, 4-5 tundi. 2009. a. MinuEesti variant Avatud Ruumist oli ligikaudu selline. (Täna vaatsin - nood arhiivid, nii video kui blogi on kustutatud -( 
NB!
Kodutööks ei tohi jätta midagi. Kõige lihtsam tehniline töö vahest. Kodus võib igalühel olla lilled ja heinamaa ning ei tea mis veel.

Sel juhul saab Johanson või see kes seal lõpus sõnu ütleb, seda teha ühemõtteliselt rõõmsal meelel.

Alvar_Haanjast_28_02_18

Asutava kogu liige Haanjast
Alvar Vodi kõneleb tegevusest Raikküla järel:

kuula audiofaili
Audiofail mp3    9 minutit

asi hakkas pihta juba haldusreformiga
0:20 uue suure Rõuge valla all kultuuripiirkonnad
0:30 Haanja on kultuuripiirkondadest üks
koostöö kõigi valimistel osalenud nimekirjadega
uus suur Rõuge vald inimeste paiga-hoiakute järgi kaardistada
1:20 inimeste paigatunne küllalt lähedane kunagiste vakuste järgi
kõigepealt elav tunne, pärast kaardi peale
Haanja kärajale tuleb Rogosi, Roosa ja Vastseliina rahvas
haanja kaardistab enne, teised järele
2:24 kihelkonnast
kihelkonna ja suure valla piirid ei kattu
kust inimesed selle tegemiseks
Haanjamaa kärajad
kõigi valimijõudude ja vallaametnitega läbi räägitud
4:30 kohalike kärajate regulaarsus
8 korda aastas miinimum
5:15 inimesi kui palju koos
keskmiselt ligi 20
5:50 eelseisev kärajas rohkearvulisem
osalevad ka asutavale kogule volituse andjad
1)ettepanek vallavalitsusele kultuuriruumi moodustamiseks
2)Raikülas toimunust aruanne