Selles blogis olen sageli osundanud,
Friedrich Nietzschele, otse või vihjamisi.
Ma ei pea Nietzschet mingiks universaalseks ja absoluutseks targaks. Kindlasti oli ta üheks esimeseks, kes ütles Euroopa kultuuriruumile, et lõpetataks ära humanistlike inimesemudelite püstitamine ja kummardamine, hakakem inimesed ajama asju omavahel terve mõistusega, lihalikud inimesed isekeskis.
Zarathustra lihtsalt tundub mulle praegu kõige inspireerivam - kutsub min ka ütlema piltlikumalt ja lühemalt.
Peale Nietzschet on sama asju öelnud paljud teised, ja öelnud isegi tegusamalt.
Kui Nietsche ütles
"Mida teha"
siis mitmed hilisemad on seletanud ka
"Kuidas teha".
Mitmed koolkonnad on isegi
praktiliselt seda kõike ajuti rakendanud - terve mõistuse juhatust inimeste vahel.
Zarathustra antud juhtnöörid on tänapäevaks juba läbiproovitud - väikestes "üliinimeste ekspeditsioonides". Iga Zarathustra rea kohta (mis parasjagu pole kirja pandud lihtsalt sõnamängu lustist --) võib tuua edasiarenduse või lausa reaalse näite elust.
Kahjuks siiski on neist enamus
seni jäänud vaid sädemeiks --- mattunud tuhas. Või siis jäänud mõnele väiksele seltskonnale "nina soojendamiseks".
Miks nii on juhtunud - igal puhul on ise lugu. Ühte tarkuse võtit ei ole. Igaüks peab ise oma tarkuse kivi tahuma või võtme viilima (koos üleaedsetega) .
Viimastel aastakümnetel on inimkorralduse arengusse jõuliselt lisanud Nietzsche ajale täiesti ettenägematu nähtus -
elukorralduse võrgustumine. Võib olla olete tähele pannud? Et mõni asi on teist moodi kui papa Jansen seletas? Ja Lenin? Ja Mart Laar? Ja isegi Štšedrovitskil nimetamata?
Siia pildile olen püüdnud mahutada
kümmekond nime, kelle seletused aitavad mõista praegust elamist, ja kes on minu tundmise ja maitse järgi.
Inimese-targad märkisin rohelisega, võrgu-targad sinisega. Et nad mul kohe alguses segi ei läheks. Märkimisväärseid sädemekandjaid isikuid ja koolkondi on muidugi palu-palju rohkem kui ma tean. Aga ma olen, kogenud et kes siin pildil toodutest poolest aru saab, saab aru ka meie ajast üldse.
_____
Friedrich Nietzsche (1844 - 1900)
Nietzsche on meie kaameli tüüpi inimeste jaoks sageli arusaamatuks legendiks, ülekiidetud filosoofi mudeliks. Kui kunagi varem teda lugeda püüdsin, siis tundus ta lihtsalt andeka kalambuuritsejana. Mulle seletas Nietzsche selge sisu ära kolme lausega
Deleuze.
Vt. 1. veebruari postitust..
Nietzschele võib ette heita, et tema ja Zarathustra seletasid ainult
"mida teha". Et üsna hõre on tema juhatus: "
kuidas teha".
Siinkohal meenuvad mulle elutargad ohvitserid TRÜ sõjalise kateedrist, kes osutasid meile füüsikatudengitele ikka:
"Эта вам не физика. Здесь уметь надо!" Tõepoolest
-sõjamehel vähe on hävitamiseks ja tapmiseks lihtsalt otsusest ja tahtmisest. Lähed hurraaga teostama, siis osutub algajal sageli, et ise langeb ohvriks. Edukaks teostamiseks on enamusel asjadel olulised tuhat nüanssi - kuidas, kuidas, kuidas - ja aega ega võimalust ei ole seal tapaväljal vaadata järgi õpikust. Automaatsuseni treenitud oskus ja situatsioonitunnetus - kas õppustel või õnneliku lahingutee alguses. Ainult siis suudad hävitada, et ise püsida.
Ja palju-palju kõrgemat kuidas-toonust vajab elu arendamine kui hävitamine.
Miks siis on sellist kuidas- toonust vähe Nietzchel?
Ta laseb ju küll Zarathustral mõne tühjajooksnud katse järel otsustada, et rääkida on mõtet ainult lähedaste sõprade, kaaslaste või õpilastega.
"Valgus on mulle tõusnud:
ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale,
kõnelgu kaaslastele.
Ärgu olgu Zarathustra karjale karjus ega koer! " (I 0.9.4)
Nietzsche kirjuta ja laseb publitseerida Zarathustra tekstid ... rahvale. Ei räägi mitte õpilastele või sõpradele.
Vähe sellest - tekstides on sõprade ja kaaslaste näod niisama siledad-olematud kui Mark Konstabi piltidel. Niisama kahvatud kaaslaste karakterid ja kontekst.
Nietzsche jõudmisel eluteel kolmandasse - sünteesivasse järku oli ta 40 aastane invaliidsuspensionär, üksi ja sõpradeta. Tal polnud sõpru, kaaslasi, õpilasi. Tema teksti tuleb võtta - "käi minu sõnade, mitte tegude järgi." Tookord oli ka tema MIDA TEHA - üldsusele uudis.
Elu viimased aastatel ründas vaimuhaigus harvade selgete tundidega. Selge, et ei jäänud temast maha õpilasi või koolkonda.
Täpsemini:
Küsimusel - kas Nietzschest jäi maha koolkonda, on kahemõtteline vastus.
Ühelt, poolt ei tekkinud sellist koolkonda, kes tema tekstidest oleksid lugenud "ülimalt inimliku inimese" õpetust.
Teisest küljest võib ütelda, et juba filosoofi viimastel eluaastatel, kui filosoof ise haige oli, tekkis ring inimesi, kes tõlgendasid tema tekste suur-saksa vaimus sõjakalt. Nietzsche loodud aforistlikke ja sõnamängu-lustilisi tekste saab nii tõlgendada küll. (Sõjast ja sõjameestest. Z I.10). Nietzsche õemees oli suur-saksa vaimu eestvõitleja, Nietsche arhiiv ja teoste väljaanmine jäi õe korraldada. Õe maitse järgi toimetatud väljaaneete tõttu levis arusaamine Nietzschest kui fašismi ideoloogist.
----------
3.veebruaril 2013.
Albert Schweitzer 1875-1965
Albert Schweitzerit võib pidada loogiliselt järgmiseks tuntud mõtlejaks, kes inimeselähedase elukorralduse ülesandega välja tuli. (Kultuurifilosoofia , 1918). Ta ise on öelnud - võttis endale eesmärgiks
kirjutada Euroopa kultuurirenessansi ülesanne. Sisu poolest kõlab
KULTUURIFILOSOOFIA (1918) küpse Nietzche loominguga hästi kokku. Erinevus stiilides - üks on vaoshoitud seletav analüüs, teine poeetiline koleeriline rikkalik bukett.
Schweitzer oli tagasihoidliku maapastori poeg ja andeka õpilasena sai ta suguvõsa ning mitmesuguste stipendiumide toetusel hiilgava humanitaarse hariduse, teoloog + muusik. Kristlasena otsustas ta elu küpse järgu pühendada praktilisele inimeste aitamisele, 1905 astus uuesti ülikooli - arstiteadust õppima. Ja hiljem Aafrikasse praktiseerima.
Schweitzeril kui mõtlejal polnud samuti otseseid õpilasi ega koolkonda. Ta oli sõna otseses mõttes "mees metsast".
Aga aura tema tegude ümber tekkis ühemõtteliselt hea. Õnnelikult valitud moto "
aukartus elu eest", viis Schweitzeri looduskaitsjate esiautorite hulka.
Schweitzer oli rahvusvaheline autor, maailmale ülesande püstitaja, kirjutas rahvastele. Silmast-silma arengu toonust temalt ei saa otsida. Oma aktiivse tegevuse ja heasoovlike algatuste tõttu sai ta kuulsaks, nobeli rahupreemia laureaadiks.
Tema kirjutised said küllalt vaba tee ka toonases NLiidus ja NEestis. Nii osutus ta minu põlvkonna jaoks küllap ainsaks kättesaadavaks leninismist puuutumata 20 sajandi mõtlejaks.
Perestroika ja iseseisvumise arenedes oli minu jaoks KULTUURIFILOSOOFIA põhiliseks mõõdupuuks, millega elumuutusi hinnata. Esialgu oli areng rõõmustav, aga 1992 a paiku sai selgeks, et kultuurirenessanss jääb ära. Terve mõistus loovutas järjest eluvaldkondi ajaloolisele vundamenteerimisele.
Copy/paste sai põhitarkuseks.
Käesolev tekst on kirjutatud selgitamaks ühes varasemas postis: Skeemi Lootuse vaimu juured - miks on seal Gilles Deleuze elujoon. Kui ma nüüd ütlen, et proovin seletada Deleuzet , siis see on
tegelikult üks vigurijutt. Öeldes - Deleuze, ma mõtlen tegelikult kõiki
20. sajandi teise poole prantsuskeeles mõtlejaid. See kõik on väga
mahukas, ja väga elav, peadpööritav meile, kes me oleme staatiliste mudelite
peal koolitatud. 
