Pikakannu kool, Rapallo ja Nietzsche.

Täna, 1. veebruaril,  on  taas põhjus olla vaimus Pikakannu kooli juures. Ma pole sugugi müstik, aga mõningaid kalendripühasid aastaringil  pean heaks võimaluseks, et seada oma päevasisu ja mõtteid sõbramustrisse heade inimestega. Pikakannu koolirahvas läbis mõned kuud tagasi oma arengus lõvietapi, astus ühemõtteliselt välja koormakaameli käsu-järgi-käija nahast.

Samasisuliseks maailmatähtsaks päevaks tuleb pidada 1.veebruari 1883. aastal, kui Vahemere äärses kalurikülas ilmutus Friedrich Nietzschele loomispalang, ja ta pani 10 päeva jooksul kirja  Zarathustra esimese osa.

Zarathustra kõneles elava poeedisõnaga Üliinimesest.
 Nagu esimeste sädemetega mõnikord juhtub, haarasid Nietzsche ja Zarathursta värvika sõna kasutusse sõnaahtrad poliitjõud ja sidusid need nimed tumedate praktikatega.

Üliinimene on tegelikult ülimalt inimlik inimene. Selline, kelle esiplaanil on maised lihast ja luust isikud tema silmast-silma ringis, nende silmast-silma inimestega ühises arusaamises korraldab ta oma elu, nende väge innustab ta oma väega ja neist saab ta ise väge, nendega koos kasvatatakse oma tarkus. Zarathustra kõneleb kaaslastega, sõpradega, õpilastega. Zarathustra suurimaks rõõmuks on teda ületav õpilane, kelle õpilaseks omakorda saada.
Zarathustra püüdis pärast mägedest allatulekut kõnelda ka rahvaga - anonüümse rahvahulgaga Kirju Lehma linnas, kellel udunäotud näod ja sileüldised karakterid. Aga  seejärel otsustas - rahvaga ega surnutega edaspidi ei kõnele - ainult elavate kaaslaste, sõprade ja õpilastega.
Võimude kõiketeadvat korraldust ja akadeemilisi mudeleid, statistilisi "kogu-rahva-nimel" sõnumeid Nietzsche  Üliinimene ei tunnista.

Üliinimene on tegelikult laps, kes elab vahetus siiruses:
Laseme seletada Zarathustral:
I 1.1."Kolm vaimu moondust ma nimetan teile:

1. kuidas vaim saab kaameliks,
2. ja lõviks kaamel,
3. ja lapseks viimati lõvi. "

 Siin saad lugeda kogu kõnet:    Kolmest moondusest

Mõnel inimesel pole soolikat luuletuste lugemiseks. Nende jaoks on seletanud  Gilles Deleuze (1965):
"Kaamel on veoloom, ta kannab oma turjal sinna laotud väärtusi, kannab hariduse, moraali ka kultuuri kütkeid. Ta kannab oma koormat kõrbes, ja seal muutub kaamel lõviks, lõvi purustab pühakujud, tallab puruks endalt mahavisatud väärtusi siduva ikke, ründab neid kriitikaga. Kõige lõpuks tuleb lõvi muutumine lapseks, tähendab mänguks uuega, uute väärtuste ja uute mõõdupuude loojaks."

Zarathustra ise seletab
I 1.24.  Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
I 1.25.  Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib ilmakaotanu.

Pikakannu koolipere  tõusis septembris  lapsetäiusesse.
Me oleme näinud, et laps suudab ju kõike seda, mida nimetavad need siintoodud kaks Zarathustra värssi:

• Iga päev olla süütus ja unustus
• uus algus
• mäng
• endastveerev ratas
• algliikumine
• püha jaatus
• oma tahe
• oma ilma ehitaja

Kuigi me ümber-ringi oleme mitmete põlvede jooksul kasvanud nii, et tappa endas laps. Me teenime visa kaameli kombel juhiseid ja mudeleid. Aga teame ka seda, et kõik sädemed ei ole kustunud.
Kümne päeva jooksul võime lennata google-street turjal viivuks Rapallosse, käia neil teil, millel kõndides Nietzsche märkis taskuraamatusse Zarathustra värsid. Kalurionnide asemel seisavad nüüd teeääres suvilad. Aga taevas ja meri on samad. Ja päike, mille suunas mäest üles astudes Zarathustra alustas kõnesid.

130 aastat on möödas. Ja teid on ikka veel nii vähe koos Zarathustraga! Siiski, sädemeid on sähvinud nende põlvede jooksul, paljud peitunud tuha alla. Teie Pikakannul olete praegu sädemekogujad.

Rõõmsat esimest päeva teile!

Temperatuur oli täna, 1. veebruaril Rapallo ümbruses +13 
Pilte praeguse Rapallo ümbrusest


Rapallo veebikaamerad