Šamaanitrumm: pedagoogika paljastamine.
ПЕРЕДНИЙ ФРОНТ И ПОСЛЕДНИЙ РУБЕЖ
ДАРЫ БОГОВ
ОПЫТ И ЗНАНИЯ
ПОДГОТОВКА ЧЕЛОВЕЧЕСКОГО МАТЕРИАЛА
ИДЕЯИ ПРАКТИКА ДЕТСТВА
МАГИЯ ВНУТРЕННЕГО МИРА
ОСНОВНЫЕ НАПРАВЛЕНИЯ РАЗВИТИЯ ОБРАЗОВАНИЯ
Allpool on tõlgitud V. Voloviki teksti viimane, kokkuvõttev osa. Kõigile originaali osadele suunavad lingid on eespool
----------------------------------------------------------------------------------
Eeltoodud tekstist peaks olema selge. et ma ei tea, kuidas kõike eelpooöeldut arvestades peaks arendama "haridussüsteemi". Sellel pole haridusega midagi tegemist, ja ma ei näe võimalust ega vajadust mingi seos siia konstrueerida. arendada pedagoogikat või sellel põhinevat süsteemi - see on sama, nagu puuderdada ja kammida surnut enne matmist.
Selle lammutamist ma pean siiski ebainimlikuks õnnetute õpetajate ja teiste selles sfääris tegutsejate vastu, keda nii või naa tuleb sotsiaalselt kindlustada. Ma jätaksin selle rahule, seda enam, et üha rohkem inimesi (sh. - lapsed) "saavad üha vähem aru, kuidas suhtuda õpetajasse, ja milleks teda üldse vaja on." Võib arvata, et ma pean seda süsteemi üldse kahjulikuks. Aga asi pole nii. See on hea katsumus eluteel, see on üks väärtuslikest kontaktidest teistsuguse maailmaga.
Natuke kahju on vaadata. kuidas targad inimesed kulutavad oma aega ja jõudu katsetele puhuda vaim sisse sellele lagunevale laibale, aga see on nende asi. Kes olen mina õieti, et neid õpetada ja ümber õpetada?
Suure austuse jures nende Suure Tähega Õpetajate vastu, kes minu enda elus on olnud, saan ma aru, et nemad samuti ei sobi minu skeemi. Juba enne selle skeemi selgumist sain ma aru, et ei sobi mulle Õpilase roll ega Õpetaja roll klassikalises mõttes. Arvan, et need muutuvad praegu üha vähem mõttekaks.
Niisama mõttetuks pean ma raskuskeskme nihutamist peresisesele kasvatusele, kui selle all mõelda mingit erilist kampaaniat vanemate varustamiseks eesrindlike kasvatustehnikatega. Muidugi, lapsevanemad on potentsiaalselt kõige olulisemateks tegelasteks selles teises maailmas. Aga nende väärtuse määrab mitte see, mida nad oma lastega teevad, vaid sellega, missugused nad on. Nad on esimesed, kes saavad sisse lapse sisemaailma, esimesteks kes asuvad tema kaitsele ja väljas tehtavaid samme toetama. Ka siin on üldine, lihtne reegel, mida deklareerib
Bruno Bettelheim : lugeda vähem laste kasvatamise raamatuid ja suunata neid vähem enda elust arusaamise suunas, vaid lihtsalt armastada oma lapsi ja rohkem tunda nende vastu huvi.
Arvan, et suvalised massilised "õppe" tegevused kaotavad minu hariduse mütoloogias mõtte.
Mõtet võib olla tegemistel haridusliku keskkonna korraldamise vaimus. Luua erilisi välju, "karjamaid", millel kujundavad ennast isetegutsevad inimesed, on täiesti mõttekas. Aga just sellise ideoloogia kontekstis astuvad üles arvukad grupid oma vastulausetega sisu kohta, millel selline keskkond kujuneb. Ühed ütlevad, seks ja vägivald võtavad võimust, teised kõnelevad amerikaseerimise ohust, kolmandad näevad siin konstsientaalseid (meedia-jõudude .tlk) sõdu ja muid hädasid, mis laostavad lapse (ja isegi täikasvanu) õrna teadvuse, neljandad osutavad, et selline ei vasta mõtlemise arendamise ja teadliku ülesehituse põhimõtetele jne. (23)
Mina võtaksin aksioomiks, et igat katset "õieti" täita hariduslikku keskkonda sisu vaatevinklist, mõisteliselt (episteemilisi) või teistes vormides infrastruktuure esitades, igat katset seda ühele printsiibile, ühele süsteemile allutades, on pedagoogikal põhinevad, ja ei ole kohane haridusele, nagu ma seda aru saan. Muuseas, sellised katsed on täna realiseeritavad ainult lokaalselt, isoleeritud (või eraldatud ülemaailmsest) infrastruktuuri loomise teel. Aga iga üksik vaatepunkt hariduskeskkonna täitmise kohta, saades realiseeritud, teeb seda rikkamaks. Mida mõistlikumaks peab ennast mõni maailm, seda rohkem on tema ümber mõistuse puudust ( teama vaatenurgast). Aga kui olla tagasihoidlikum ja uudishimulikum, muutub ümbrus palju huvitavamaks ja mõistlikumaks.
Informatsiooniliste ka kommunikatsiooniliste infrastruktuuride kõrval on hariduslikul põllul tähtsad mitmesugused tööd. Siin kehtib sama printsiip: ma pean hariduse jaoks kahjulikuks ja õnneks ka mitterealistlikeks suvalisi katseid kogu tööpõllu totaalset organiseerimist ühe süsteemi järgi ja üldistel alustel. Seevastu igal konkreetsel töö omab hariduslikku väärtus. Tööle hakkajad noored, kes tööjuures hakkavad õppima ja saavad niiviisi järjest kogenumaks ja meisterlikumaks. Muidugi, meil tuleb seal palju arutada, ja midagi me näitame neile, midagi õpetame, soovitame häid raamatuid. siin on põhiline, et ei oleks mitte töö hariduse jaoks, vaid haridus töö jaoks. vVstasel korral poleks see elu vaid mäng koos hariduse järeleaimamisega. Ja kui valida, kas suunata noored töö huvides kuhugi õppima, või kulutada neile päevas tund või paar rääkimiseks, siis tulebki kulutada. Aga kui sellepärast töö kannatab, siis on parem ajada need tegelased minema ja võtta uued, kes sobivad. Siis on see tõeline töö, ja tähendab tõeline haridusväli.
Kõige naljakam, et täna nii juba toimubki, sealjuures post-nõukogulikes maades - eriti elavalt. Läänes on inimene null, seni kui ta ülikooli ei lõpeta. Meil samal ajal töötavad ilma diplomita noored igal sammul paremini paljudest professionaalidest. Paljud kaebavad hariduse puuduse üle, proovivad sellega kuidagi järjepeale saada, ja tundub, et see on neile tõesti vajalik, aga mitte seda pole neil vaja, mid kõrgkool annab.
Aga ümberringi (sealhulgas - kõrgkoolides) on mass inimesi, keda need noored saaksid kasutada eneseharimise eesmärgil. Seejuures ei oma tänapäeval väärtust mitte õppeaine kui selline, vaid inimene, kellel unikaalne kogemus või teadmised, mis kannavad unikaalset ideed või lähenemist. See massiiv võib ka saada hariduse väljaks, aga sellega on väga raske, sest see peab leidma oma infrastruktuuri, et seda mööda saaks liikuda nagu mööda välja. Suvaline töö omab kellegi jaoks mingil etapil mingit hariduslikku väärtus ( niikui kaotab - võib liikuda edasi.) Aga suvaline õppimine on kaheldav harimise mõttes.
Igal juhul hakkab haridus moodustuma paljudest eneseharimise aktidest, milles erilist rolli hakkab mängima ja juba mängib enda presenteerimine. Kui jutuks tuleb isiklik kontakt, siis see küsimus lahendatakses presenteerimise vormidega , ühetaegu lihtsalt ja keeruliselt - maagia abil. Maagia1, mis täidab piirifunktsioone, võimaldab muuseas end avada, et olla mõistetav, aga maagia 3, mis on seotud rännakuga väljapoole, võimaldab "mõista lindude ja loomade keelt" ning "pugeda võõra naha sisse."
Keeruliseks läheb distantsilt presenteerimise vormidega ja millegi keerulise presenteerimisega, mitmete refleksiivsete kihtidega, keerulise mõtlemissüteemiga.
(Mina ise sisenesin metodoloogilisse-mängutehnilisse seltskonda väga raskelt: viis aastat, mäng-16 kuni mäng-69, ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ma suutsin taluda seda metsikut diskomforti ja jätkata oma piinu? Mina ju muutsin oma elu ära esimesest mängust peale, jätsin maha tegelikult töö, millegi muuga peale mängu ei tegelenud. Mis siis näitas mulle minu osaluse mõttekust ja edenemist kõiges selles? See oli Georgi Petrovitš Štšedrovitski . Ei saanud ju selline inimene tegelda mõttetute asjadega.
Hiljem mängis sarnast osa minu minekul psühhoteraapia sisse Milton Ericksoni kuju, kes polnud mulle "antud" isiklikult - ta oli juba surnud - aga mõne otsese õpilase näol, mitme kaudsema järgija ja tekstide kaudu, millest suurema osa moodustasid tema tööde ümberkirjutused ja anekdoodid temast. Aga ma tean täpselt, et mul on õnnestunud nendel alustel rekonstrueerida enda jaoks küllalt elav Milton Eriksoni kuju.)
Järelikult, üheks hariduse arengu jaoks oluline suund on seotud enda presenteerimisega teistele ja teise presenteerimisega endale. Aga millegi keerulise presenteerimiseks selle keskpunktis, võibolla, peab seisma elav või rekonstrueeritav inimene (aga ei saa välistada ka teisi võimalusi)
Veel üks sisemise hariduse jaoks tähtis suund on seotud infrastruktuuri loomisega, milles saavad elada või milles võivad olla esitatud hariduskeskkonna kihid või fragmendid ( Informatsiooni, tööde või "õpingute" väljad) Ma ei sus eriti võrgu-ülikooli perspektiivikusse, mida on "joonistatud" isegi ülemaailmse kõrgema hariduse süsteemile, eelkõige sellepärast, et kõrgkool on üleliia kahjustatud pedagoogikast. Arvan, et et selle välja võrgus elavateks ühikuteks on üksikud inimesed, töögrupid või liikumised, aga infrastruktuuriks sobib palju enam "postmodernne", paendlik ja kõikesööv internet, kui üha enam stagneeruvad ülikoolid.
Tahaks veel lisada, et kõige tähtsam on töö oma sisemaailma maagia ja mütoloogia kallal. Aga mõistan, et see käib minu enda kohta, aga suurema osa jaoks - on see ilus metafoor. On ju selge, et käesolev artikkel on üks minu enda isikliku mütoloogia müütidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar