Õpetlased.Humanitaaria.Haridus.

Margus Ott jagas oma FB sõpradele linki kirjatööst, mille oli Sirbis avaldanud
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/opetlastest-hariduse-mote/

Margust võib pidada õigusega ERISTUSEMÕTLEMISE maaletoojaks. Kõneksolevas kirjatükis ilmutas ta end pigem ESINDUSEMÕTLEJANA.
Sellest alljärgnev mõttevahetus
................
Mina
Lugesin kirjatükki suure huviga, kuna pean Margust asjatundjaks eristusemõtlemise asjus. Imestan, et Margus hoiab ses tükis nii järjekindlalt kinni reaalteaduste "eeskujust", ei rõhuta ega arenda eristusemõtlemist INIMESE ja tema KOGEMUSE puhul. Kas humanitaarteaduse seisukohalt on inimesed lihtsalt nagu aatomid, nagu element nimega Homo Sapiens? Või vähemalt märgitud aatomid? Kas Mari-Liis Lill kõne paatos 2013 aasta 1. aprillil - vaja, et iga inimene, ükskõik mis omaduste, annete või iseärasustega tunneks, et ta on vajalik - on lihtsalt utoopiline fantaasia või lapsikus? Kas Mari-Liisisõnutud iga inimese vajalik olemise tunne on lihtsalt mingi ajupesu või midagi muud või rohkemat?

Margus Ott Ma tahtsin meelega kahandada reaal- ja humanitaarteaduste vastandamist, mis pole kasulik kummalegi. Eeskujuks ma reaalteadusi ei seadnud, ütlesin koguni, et sama hästi võiks eelistussuhte ümber pöörata humanitaarteaduste kasuks (ehkki parem on selliseid võrdlusi üldse vältida).
Humanitaarteadus teadusena uurib, jah, inimest eeskätt "välispidiselt", sest teadusel peab olema objekt ning objekt on "vastu-heidetu", "vastas-seisev". Kuna aga humanitaarteaduse objekt on inimene kui subjekt, "allaheitlik", siis midagi sellest tulenevast sulanduvusest kandub ka noisse teadusisse. Igatahes on variatiivsus kahlemata suurem kui aatomite puhul; iseasi kas sel moel päris eripärani jõuda saab.

Mina.
Kuivõrd siis õpetlasi huvitab minu viidatud tuntud Mari-Liisi kõne?
http://arvamus.postimees.ee/1188694/mari-liis-lill-mis-on-sellel-pildil-valesti
 Eriti need väited mis seal lõpulõigus. Kas teaduse vallas kuulub see reaalteadustele, näiteks psühhiaatriale?

Margus Ott
Ma ei oska näha, kuidas mu jutt Mari-Liisi omale vastanduks, sa peaks lähemalt seletama. Ta ütleb, et iga inimene peaks ühiskonnas tundma ennast vajalikuna, mina ütlen, et humanitaarteadlasi on vaja (sest seda on kahtluse alla seatud, ja mitte ainult Eestis). Mu jutt oleks Mari-Liisi jutu alateema.

Mina
Minu arusaamine on olnud, et humanitaarid peaks suutma edendada, et Mari-Liisi kirjeldatud tunne saaks hakata väestuma ja teostuma reaalses elus, iga inimese elupraktikas ja ühiskonnas kokku.
Sinu käsitlusest saan ma aru, et humanitaarias on piisav lihtsalt esindada ja levitada sellist tunnet. Ja võib olla ka sugereerida sellist tunnet ... või käsitleb sugereerimist psühholoogia ja sugereerimisega tegelevad ideoloogia praktikud, ajupesijad? Kui selline tunne on humanitaaride poolt lihtsalt kirjeldatud ja esindatud, on sellist tunnet võimalik inimestele sisendada ja sugereerida, ning seda kas või põrgus ja üsna massiliselt. Meenutagem siiraid kommuniste GULAGI laagrites, surmamõistetute viimaseid sõnu Stalini tervituseks jne.

Margus Ott
Ma ei rääkinud küll nendes terminites, kuid ma oleksin Mari-Liisiga nõus, et igaüht tuleks väärtustada. Kas asi on selles, et sa oled teist meelt ja leiad, et see pole vajalik?

Mina
Asi on selles, et ma loen su kirjatööst välja, et eristamise ülesannet üksikisiku tasemel humanitaaria ei püstita isegi tänapäeval. Et eesmärgiks jääb eristamine ikkagi gruppide viisi?
Ma olen seda meelt, et igaüht, üksikult on vaja eristatavalt väärtustada. See on muidugi raske (keeruline) sest: 
A)isikuid on palju, tohutu palju ja 
B)inimese, isiku ja isegi kogu kultuuri võimed on piiratud. 

Aga eristamise suunas on arenetud:
1)Aegade alguses on kas intuitiivselt või katse-eksituse meetodil kununenud mingid "ajude sünkroniseerimise meetodid" - eetika. Eetika kuulub nn esindusmõtlemise valda, eetikas on lugu iga isiku ja tema iseärasuste eristamisest kaugel. Eetikas suudetakse eristada lauslollused mõistlikest seisukohtadest, antakse juhised lauslolluste välistamiseks.
2)Reaalteaduste arenedes edenes eristusmõtlemine peale kehade ja kohtade ka inimese osas, meedikud hakkasid kaugeleulatuvalt eristama näit. närvisüsteemi, vereringe ja või seedimise kohta ja funktsioone. Arenesid adekvaatsed kriteeriumid inimeste eristamiseks gruppidesse tüüpiliste haiguste järgi, efektiivsed juhised näiteks käitumiseks kõhuvalu puhul - mida teha pimesoole või muu valu puhul jne. Niisama psühholoogias jne.
3) Sellisel viisil eristamisest nagu Mari-Liis Lill kõneleb, on põhjust hata kõnelema alles viimastel aastakümnetel. Ühes lauses on tal sõnad: ....et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et temata saadaks halvemini hakkama, .. isegi muukeelne..., isegi maal,,,, isegi töötu..., isegi paljulapseline...., isegi haigehooldaja..., isegi homo...., isegi kultuuritöötaja, isegi ...jne.

Mari-Liisi lause pole ehk tähenärijalikult korrektne: sõnad IGA KODANIK (Eestimaalane?) ja lause teise pooles nimetab ta inimeste gruppe.
Mina lihtsameelselt arvasin, et Mari-Liis kasutab gruppe metafoorina aga tegelikult peab silmas iga üksikut inimest koos kõigi tema iseärasustega.
 
Kas ma eksin põhimõtteliselt - tegelikult humanitaarlased ei seagi sihiks käsitleda üksikuid iskuid vaid isikute gruppe mingite tunnuste järgi?

Tarmo Porroson Ükskõik kui lootusrikkalt migit õilist seisukohta kirjeldada jääb kehtima toimimisseadus. Ei tule raha seinast ja päkapikke pole olemas.


Mina
Lugesin, lootes leida kinnitust oma ootustele. St - ei lugenud, pigem otsisin kinnitust.
mida ei leidnd
1) Seisukohta humanitaaria suhtumisest kiirelt areneva kunstmõistuse, robootika võrgu kohta.
2) Humanitaaria minekut piiirile, eristusmõtlemise ülesannet jõuda iga isiku erilisuseni, aidata ergastada üksikisikuid avav ja ühendav toonus, seega minekut lausa harjumusliku teaduse piirest välja, seal kus toimub inimese isikliku kogemus, kontekst, praktik.
Ma ei ole väga hästi kursis filosoofia ajalooga, aga niivõrd kui sest mäletan - praegu tekst ei esine oluliselt G.J. Fichte seletusest.
Saan aru, et õpetamise ja kirjutamise turul leiba teenides ongi Margus sunnitud olema ESINDUSEMÕTLEJA, sümpatiseerides võimalusel ERISTUSEMÕTLEMISELE. Ja kui ma kiusan siin eristusega isiku tasemel kõige sellest tuleva kompleksusega, siis Margus ei puutu kokku sellekohase olustiku või kontekstiga.

Järele mõeldes - minu viljakakam variant selle teksti puhul olnuks ehk keskenduda  Margusega dialoogilisusele. Dialoogile isikliku maailma ja teaduse vahel praegusel ajal, niivõrd kui see on kirjasõnas võimalik. Aga võimalik, et mõni teine kord.   


Joone all veel üks minu tekst, mis FB-sse panemata 
-----------------
Margusel on alguses "...mul on tunne, et on vaja põhjendada humanitaarteaduste vajalikkust..."

Edasi Margus  mu arust ei põhjenda praeguse humanitaaria vajalikkust, pigem tooob ESINDUSMÕTTE laadis mõttekäigud, mis mõjuvad kas ükskõikselt või lausa kadule viitavad. Miks? Kaalukaid kaasaegsed seoseid ses tekstis jäävad puutumata. 

Nimelt - Marguse küllalt loogilised mõttekäigud on juba praegu genereeritavat heades kunstmõistuse võrkudes, tekstikorpusi kammides ja filtreerides üsna varsti ka  üldkättesaadavad. Ses mõttes muutub suur osa praegusest humanitaariat praeguses mõistes IT-rakendusteks. 

Tähtsaks ja otsituks muutub praeguse humanitaaria see osa, mis ei ole algoritmiseeritav, mudeldatav ega kirjelatav. Raskuspunkt läheb tekstikorpustest ja targutustest piirialale või kaugemale, seal kus on üksik indiviid kõigi iseärasuste, konteksti ja praktikaga. Humanitaarlas ei oodata praegu niivõrd teadlast, kui dialoogitoonuse kandjat, ja arendajat. See võib olla  harjumatu. Näiteks Seepärast mõjub Marguse tekst kui ametiühinguline õigustus sisseharjunule. 
Aga kuna Margus on ilmutanud asjalikke mõttekäike ERISTUMISEMÕTLEMISE pealkirja all, on tal potentsiaal piirialale ja üle piiri minna.  

--------------------
Üks kontekstanalüüsi suunas asi
reanumbrid ja read kus tüvi "inim" esineb Marguse tekstis järgmistel ridadel:
30  esimeses on inimesel keskne või väga oluline koht, samal ajal kui teine tegeleb eeskätt asjade (res)
33  eristus. Võiks mõtelda niimoodi, et „inimene“ viitab siin protsesside enesekohasusele,
35   instantsile, mitte üksnes inimesele ajaloolis-geograa�lises mõttes (Homo sapiens planeedil Maa). See
40   mida lohakalt on nimetatud inimeseks (homo) ehk inimlikuks (humanus).
70  inimese ja ühiskonna konstitutiivne ajaline mõõde: ilma ajalise kulgemise ja mälufunktsioonita selle
74   on keele kaudu lahti hoitud inimese eksistentsi koht ise, see välu, kuhu saab vabalt kokku tuua mis
75 tahes teisi asju ja olendeid. Inimene suudab katsetada, eksperimenteerida, plaanida, seostada,
80    keskenduvad vastavalt inimkonnale ja -indiviidile. Kõrvutuvas otsas tegelevad need näiteks
130  välja mõelda, vaid ta peab need saama laias mõttes teiselt – teiselt inimeselt, olendilt, süsteemilt.
177  tahavad end pühendada. See peaks olema ühiskonna üldine eesmärk. Kui inimesed saavad tegeleda
192 erialastes teadmistes, millisel juhul ei ole teise eriala inimest millegagi inspireerida. Ühtlasi on selge,
226  dialoogi, dialoogi inimese ja institutsiooni vahel. Ühest küljest on riigi toimimiseks vaja mingi hulk
228 ja nendesiseste eriharude asjatundjaid. Sellisel juhul on „koht enne ja inimene pärast“, s.t eelnevalt
240  „Inimene enne“ tähendab seda, et kui keegi on valmis pühenduma mõnele Eestis või kogu maailmas
253         ning „inimene enne“ strateegia võiks olla üks sellise pinnaloome viise.
        Võib eeldada, et kinnistunud erialade puhul, „koht enne“ laadis leidub ühiskonna peale alati inimesi,
257  ning nende loomepotentsiaali ärakasutamiseks võiks olla moodused, kuidas teostada „inimene
265    sulanduv (kuna nad hõlmavadki endas sulandumisinstantsi ehk inimest). Kui me hariduse
271 inimeseksolemise oluliste mõõtmetega. Õpetlaskonnal kui eristuval, ent lõimitud ühiskonna osal on