6. veebruaril olen ma oma refleksioonis kirjutanud:
"Lõpulaul. Jaak Johanson esineb 4,5min muljetusega ja võtab eest regivärssi "Sinikirja linnukene" alla 2 minuti. Muljetuse sisu pole pidulik, pigem analüüsiv, improvisatsioon kommunikatsiooni probleemidest. HILJEM kirjutan PIKEMALT.
http://kihelkonnakogujad.forumotion.me/t11-raikkula-3-veebruar-refleksioonikatsetus
Siin on ka Johansoni audiofail. 6Min20s:
http://talgujad.tartu.ee/raikkyla/johanson_raikkyla_2018.mp3
Nüüd proovin seda "PIKEMALT" lubadust täita. Audiofaili kuulamine aitab taastada toonast meeleolu, meenutada toonaseid minu enda mõtteid sel hetkel ja hinnata tookordset täna.
Johanson astub lavale lõputseremoonia eeslauljana ja improviseerib sõnalise eeltakti. Improvisatsioon tõesti, mitte ettevalmisatud kõne. Tihedalt pakitud meenutused päevast, mõtetest ja meeleoludest. Nagu kimp twiite, mis üksteise peale või sisse jooksevad. Tol hetkel said vist kõik juuresolijad aru, mis Johansoni jutt tähendab, mina sain ka aru, omas sisimas sõnastikus. Võibolla nii tohiks ta juttu ümber ütelda: "Ma pean aitama meie pidulikku lõpuminutit pühitseda, aga siiras olles ei tohiks me täiest kõrist seda teha vaid püüame selle pühitsuse sisse joonistada ka kogetud argist värvikahtlust ja lahendamata dissonantsijooni".
Umbes niiviisi tõlgitsesin ma Jaagu juttu, mille lõpuks ta ei võtnud üles mitte midagi hümni-laadset vaid küllalt argise lihtsa "Sinikirja linnukene". Tunnistasin juba eelmine kord, et selline lahendus tundus mulle täiesti kohane ja siiras, mitte selline pool-piinlik, mis mind tavaliselt regilaulu immiteerides valdab. Täna neid ridu kirjutades taban end mõttel - võimalik, et meie esivanematel polnudki tavaks hümnilaule? Eks ole tänane riigi hümn sõna otseses mõttes liedertafe jälg liedertafe kuldajast tänaseni?
Püüdes paremini tema jutuga haakida, kuulan alatest 1min25sek. Jaak hüppab siin jutuga tuttavaks saamisele. Et kahjuks ei saanud tutvuda kõigiga, et hiljem teretada kõiki saaks ning mitmeid sisukaid mõtteid sujusid veel ses buketis. Kostub hääli hetkel ja hiljem - tõsi jah, ei jõudnud saada tuttavaks kõigiga, tuleme uuesti kokku, tutvuneme jne. Repliikidele, mis saalis hõigati - "tuleme varsti taas kokku ja siis tutvuneme" on mitu inimest osutanud netis hiljem (vähemalt Kärt ja Aare). Et lepiti ju kokku. Lausa nii - tuleme taas kokku, tutvume ja võib olla veel midagi vaja teha. Umbes nii.
Ma mäletan küll paari üleskutset suures saalis lisaks Johansoni tutvumisjutule, aga mingit kokkulepet hääletamise näol või muul viisil ei olnud. Lihtsalt Novgorodi veetše stiilis kõlas paar-kolm sellist üleskutset ning eitavaid hõikeid ei kõlanud. 50+ inimest, kes saalis veel olid - ei kostnud midagi. Ehtne põhjamaine reaktsioon oli. Muidugi, meeleolu oli ühtehoidev, kui oleks pandud hääletusele tol hetkel - siis enamus oleks hääletanud poolt. Võib olla ka mina tõstnuks kollase hääletuskaardi -poolt- tol hetkel.
Arvan, et selline tulevikku suunatud tutvunemiseüleskutse vajab vaagimist. Arvan, et tutvumise jutt Johansoni suust tol hetkel oli hetkeleid ses meeleolus, millele rõõmsale koosmeelele lisandus teatud nõutus ja kõhklus, et kas sai nüüd see manifest piisavalt hea, mida ühiselt toimetades eelnev tund oli kulunud? Kas sai nüüd kõik muu just niisama hea, kui on meie tuju hetkel. Ja seepärast lõpetas Johanson kokkusaamise küllalt argise pastellse "Sinikirju linnukesega"
Mis võis olla Johansoni sõnade taga, tegelikult?
Kui nüüd sõnasabast kinni pidada ja jätkata tutvumisest, siis mina küll ei raatsiks kulutada terve päev ja sõiduraha, et kusagil Kesk-Eestis osaleda 50-70 inimese seltsis tutvumisemängus näiteks Johansoniga. Kaupo Vipp~u rehekenduse järgi tuleks nüüd kokku kutsuda juba umbes 150 inimest. Püüdes irriteerida - mina ei ole eriti huvitatud Johansoni ega teiste Raikkülas olnutega tutvumisest, migis 50 peases veel vähem 150 peases seltskonnas paar minutit juttu ajama või osalema mingis tutvumise mängus või mnemotehnikas. Mul pole Johansoni ega teiste suhtes mingit välistavat eelarvamust, pigem vastupidi - poolehoid. Ma lihtsalt olen piisavalt kaua elanud, tunnen ennast ja oma võimeid. Minu sisulise tutvumise lagi üheks päevaks on umbes 20 inimest. Kui ma umbes pooltega nendest saan päeva jooksul mitmetes korduvates episoodides vestelda ja midagi koos teha, siis hakkab mul kujunema pilt inimese olemusest ja tema isiklikust keelest, mõningatest elukontekstidest. Lisaks - Johansoni tunnen ma üksjagu niikui nii, tal on meeldejäävalt disainitud välimus, ma olen kümneid kordi näinud teda TV-s laulmas, lugenud tema ja ta pereliikmete intervjuusid. Miks ma peaks temaga tahtma kokku saama? Et shelfit teha? Mul pole ühtki viimistletud portfoliot, mille alusel ta minu klantskülge tundma õpiks, niivõrd kui mina teda juba ammu tunnen. Mul pole erilist kahju, kui meil elu jooksul teed sisuliselt üldse ei ristu.
Aga et sisuliselt ristuks me teed, et meil oleks ühist tegemist kus tema kogeks minu isklikku keelt ja konteksti ja mina seda, mis mulle teada lavafassaadi taga on - see on juba teine jutt. See tähendaks ikka päevakest tihedas tegevuses koos mitte suuremas seltskonnas kui 20 hinge.
Ma ei hakka siin läbi kirjutama kõikvõimalikke aspekte nn tutvumise teemas.
Johansoni lühikese etteaste osa registris "oleks vaja teisti" sügavakihiks oli - oleks vaja rohkem asiselt, tegusalt igale osalejale. Nii arvan mina.
Ma kirjutasin sellest läbi lillede esimeses refleksioonikatses 6.veebruaril neutraalsel toonil http://kihelkonnakogujad.forumotion.me/t11-raikkula-3-veebruar-refleksioonikatsetus
Mu hinnangut võis rühmadünaamikaga kursis olev inimene välja lugeda neist arvudest, mis seal kirjas. Tookord, 6. vieebruaril kirjutades oletasin ma imet. Kuna suure hulga inimeste kokkusaamise ja meelestamisega oldi 5+ toime tuldud, siis julgesin oletada mingit imelist lahendust ka tegusale poolele, inimeste rühmatööle.
See teema realiseerus väga kitsalt:
-suured rühmad,
-vaid 80 min tööaega,
-ettekanded ilma videosalvestuseta
NB! mustandipaki jätmine rühmajuhtidele hilisemaks "järelsõelumiseks".
See viimane oli kahtlane, aga lootus jäi - mine tea, võib olla on tõesti nii võimekaid inimesi olemas, et nii mahukast ja ebaühtlasest mustandipakist midagi mõistliku ajaga suudavad valmis saada.
Ma ei tea, kas rühmajuhid oskasid ette aimata, et sellise portsu otsa võivad sattuda.
Kas oleks läinud paremini, kui oleks kiire "sõelumise" tarvis võetud appi pensionärid, kellel argiseid ülesandeid vähe? Nagu mina? Ma ei usu, tegelikult. Olen kogenud, kuidas sarnast "järelsõelumist" on tehtud mõne ajalehe juures ja mõnes kontoris, kus selleks võimalik on kulutada palgalist tööaega. Tulemuseks on tulnud siis tekst, mis pealtnäha viisakas, sobib lehte või aruandesse. Sisuliselt aga tekivad nii alati mõttemoonutused, ainult kõige triviaalsemad mõtted jäävad sõelale ja sisukas ning originaalne osa jääb kõrvale.
Nüüd kuu, aega hiljem pole enam suuremat mõtet nende mustanditega tegelda. Vähemalt minu kasinad read võib küll julgelt prühikorvi visata, ma olen leidnud piisavalt võimalusi vahepeal sõna võtta.
Nüüd, kui juba areneb jõudsalt märts, soovitan järgmistes kokkusaamistes panustada nede inimeste sisule, ideedele ja jõule, kes kohale tulevad. Panna inimesed tööle, nagu talgujuhid. Ei tohiks palju aega kulutada suunavatele sissejuhatustele, sellist kuulevad inimesed TV-s ja mujal niikui nii.
Inimesed on kõik suurima rõõmuga valmis oma panuse andma.
Võimaldada töötada paraja suurusega (max 7) rühmades.
Tööajaks ja rühmatöö vormistamiseks umbes 3 tundi.
Igas rühmast kannab mõni ladusama jutuga osaline tulemuse rühma ühistöös valminud plakati juures ette. (5-7 minutit) See juut ja pilt võetakse videokaameraga üles ja jagatakse õhtul või järgmisel hommikul Youtubes.
Kui ettekandja milleski eksis, siis juures olevad rühma liiked saavad parandada. (1minut inimesele)
umbes niiviisi.
Korraldajad ei lase enne kedagi koju, kui rühmal ühine süntees olemas ja kaamera ees ette kantud. Inimesed annavad rõõmuga oma panuse.
See pole ahistav, üks selline rühmatööde ring ei ole pikem söögivahest, 4-5 tundi. 2009. a. MinuEesti variant Avatud Ruumist oli ligikaudu selline. (Täna vaatsin - nood arhiivid, nii video kui blogi on kustutatud -(
NB!
Kodutööks ei tohi jätta midagi. Kõige lihtsam tehniline töö vahest. Kodus võib igalühel olla lilled ja heinamaa ning ei tea mis veel.
Sel juhul saab Johanson või see kes seal lõpus sõnu ütleb, seda teha ühemõtteliselt rõõmsal meelel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar