Valdur Mikita, muutustest

Valdur Mikita, muutus? 

Valdur Mikita on 18/19 talvel lubanud endale senisest erinevat, kriitilist hinnangut eesti kultuurile.(Raamat "Eesti looduse kannatuse aastad" ja intervjuu Maalehes 23.03.19) Kas see on mänguteoreetiline meisterlik käik? (Ta on mõne materjaliga mänginud ennegi.) Või lihtsam tehniline tagamaa? 
Niimoodi Mikita kaudu tuleb kõneks märksa globaalsem teema - milline on inimsoo arenemise "mehhaanika" (tegelt - keemia). Ja millises etapis inimsoo ning Eesti loos me saame osaleda.


Raamatu lõpus on tal kolm kriitilise hinnanguga lugu. Neist esimest alustab ta soovitusega hoida tasakaalu. Ta ütleb, et ülioptimistlike stsenaariumite kõrval tarvis negatiivsusega hoiatav, teraapilise toimega vaade. Et tasakaal  lubab loota  tervislikku tulevikku...

Sissejuhatav lõik, lk.91.

Tundub, et  Mikita avab uue faasi oma mängus publikuga.

 Mikita ei ole lihtne ega läbipaistev kirjamees.
Ta on tekstimängur. Keelemängu tähtsust  on Mikita otse tunnistanud oma dissertatsiooni avalausetes.<1>

Ta on Eesti tähelepanuturul väga edukas kirjamees.
Mikita pole mu teada tunnistanud, kuivõrd on tema tekstides mõju taotlusel teadlikku mänguteooriat. Mõttekäänakute rida, mida mööda kuis on liikunud tema raamatud, lubab seda siiski oletada.  Kuis võita tähelepanu, kuis meelitada, kuis seejärel teha tõsine käik. Selline siiru-viiruline tagamaa.
Ta on seletanud, et "Lingvistilise metsale" vastanud positiivse vastuvõtu laviin oli ootamatu.
Võib olla oligi tõesti ootamatu tähelepanu suurus. Aga tähelepanu võitmise <2> mehhaanika - meelitava jutuga publiku nõusse saamine - pidi olema kirjutajal tuntud ja rakendatud.  
Mikita on mitu aastat esitanud eesti publikule meelitusi.. Ta ei ole meelitustega otse üle bluffinud, pole valetanud. Ta on lihtsalt korrutanud need viis aastat aina, et eesti kultuur ja eestlane on eriline, unikaalne. Tema jutud on, nagu räägib kavaler mesijuttu  oma daamile.  Kavaler ei kuuluta, et daam on maailma või siis Liivima iluduskonkurentsis esimese viie seas, või muude vooruste poolest kõrgete litsentside vääriline. Kiidetav saab  lihtsalt tunnustatud kui eriline,  nii vaimustavalt hea, et kõik muu või kõrvalolev pole üldse tähelepanu vääriline.

Nüüd prooviks hetkeks arutada, et millisel viisil saab  Mikita mängu edasi arendada.
1.Kui oluline ja üldine, millise mustriga on ikkagi ülioptimistlike ja negatiivse hoiatavate juhiste (kiituse ja kriitika) tasakaal, kokkuklapitamine?
2.Kas Mikita enda kiitev faas on tehtud juba piisavalt kestevalt ja siduvalt, et kriitilise jutuga saab esineda pikemalt ja süvitsi, et  vajaliku muutuseni jõuda?
3.Kas on Mikital varuks piisavalt kriitilise faasi tööriistu  publiku liigutamiseks?
4.Kas mänguril on selge silm terve malelaua seletamiseks, või arvestatakse alagavates aktiivsustes  ainult lähimatümbrust  ning varem või hiljem võivad tulla kusagilt jõulised vastukäigud?
4a.Teisisõnu - tervet malelauda ja konkreetse käigu lähiümbrust hinnates - kas nägemus mängust on süsteemne ja hõlmav, nii vastase osas kui minu (ja meie) võimete osas?
4b.Kolmat viisi male või süsteemiga võrreldes  - kui Mikita jagab reaalsuse kolmemõõtmeliselt - keeleks, kultuuriks ja looduseks, siis kui adekvaatne reaalsusemudel niiviisi tekib? Kas on ehk mõõtmeid rohkem? Või suunavad Mikita kombel suunatud ruumiteljed vaate nii, et  mõni oluline substants ses mudelis kidub nulliks?
4, Mikita on mitu korda teatanud, et talle meeldib jagada maailm kolmeks - keeleks, kultuuriks ja looduseks. Tegelt jagab ta muidugi nii kolme lehte oma "reaalsuse mudelite kogu". Kui hästi teenib selliselt ehitatud mudelite kogu reealsusest arusaamist? Semiootika taustaga mõtleja puhul on sellisel viisil jagamine mõistetav, aga siiski - kas nii on lihtsalt mugav jagada või mingil muul põhjusel hea? Kas ei pruugi mõni tähtis substants sellisel viisil just jaotiste lahutusjoonele, kidub nulliks? kõigepealt küsin just just INIMEsest, selliselt korraldatud mudelite puhul...
 

Võtame neist küsimustest esimene-
kiituse ja kriitika kokkusobitamisest.
Kiituse (mõnu)  ülekaal on evolutsiooni seadus.
Reaalsus, st  inimene toimib üldiselt kiitvate mudelite kõrgumisel kritiseerivate üle. Sel on päris üldine, looduslik alus.
 Kiituse universaalset  üleolekut saab seletada maksimaalse võimsuse  printsiibiga. Viimasest saab lugeda näit Kaupo Vipp "Lokaalravitsus" lk. 29, kus on refereeritud Alfred Lotka   selgitust 1922. aastast:

"distsipatiivsete termodünaamiliste süsteemide iseorganiseerumise käigus pääseb alati domineerima selline struktuur, mis võimaldab maksimeerida süsteemi läbivat energiavoolu." 

 Samas on toodud Jeremy Englandi mõte -

...efektiivsema energiakasutuse nimel on vaja endast võimalikult rohkem koopiaid teha.     

Maakeeli öeldes - kogu keerulisem osa reaalsusest, st. keeru-keemia ja eriti kõik elav - batsillid, loomad ja inimeste elutung realiseerub  nii, et "meie omad" püüavad võita endile rohkem hüvesid ja energiat kui "nende omad" ja selleks on tarvis kasvatada "meie omade" arvukust.

Loomade ja inimeste tasemel toimub võitlus võimsuse nimel  ajukeemia tasemel.  Isendid ja isikud käituvad nii, et ajukeemias valitseks mõnuhormoonide ülekaal. Kiirete ja tähtsate käitumisotsustega kaasneb muidugi sageli stressihormoonide kasv, aga võidavad need isendid, kellel õnnestub stressiolukord kiiresti ületada ja nautida võidetud  mõnusat olemist.  Ülemäära sagedased või kauakestvad stressid aga tekitavad depressiooni, mis kahjustab vaimset ja  füüsilist tervist, kärbib isendi elujõu. Koosluse elujõu hoidmiseks on vajalik mõnu- ja rahuperioodide ülekaal stressi ees, st rohkem mõnuhormoone ja käitumiskorrektsiooniga kaasnevaid stressihormoone  mõõnukalt. Elumõnu nimel on parem, et tuttavat "meie oma" oleks rohkem, lihtsam moodus selleks on, et tuttavaid "meie  omasid" oleks arvu poolest lihtsalt rohkem. Siit tuleb inimestel idenditeedi ja rahvustunde vajadus ja kogu juurdekuulduv lai spekter kunste, ideoloogiaid, ning praktikaid.    

Kolm ajukeemia ja  kommunikatsiooni mustrit on olnud Homo Sapiensi loos.
1) Loomadel ja loodusrahvastel.
Loomade ja loodusrahvaste puhul püsivad populatsioonid suures pildis tasakaalus. Loomad ja loodusrahvad ei suuda oma liigiomast  mõnumaailma avardada rohkem, kui aju ehitus võimaldab. Nad ei saa mõnuhormoonide nimel kasvatada "meie karja" või "meie hõimu" arvukust suuremaks aju looduslikust kommunikatsiooni võimest.  Ahvikarja arvukuse piir on umbes 40, madalamatel ahvidel vähem "targematel" ahvidel rohkem.   Loodusrahvad on aju ja suhtluskeele poolest ahvidest  võimekamad, inimese aju tagab ilma mälu-võimendeid kasutamata 150 pealisest hõimus piisava arusaamise ja ladusa toimimise.  (Dunbari arv)  Suurema hõim oleks muidugi mõnusam nii pealikele kui liikmetele, jätaks ruumi rohkem  enesekiitusele ehk mõnuhormoonidele, aga  see nõuaks loodusliku piiri ületamist. Dunbari osutatud piiri kõrval on veel Maltuse seaduse piirav mõju, inimeste puhul kadus see alles mõni sajand tagasi. Nii oli loodusrahvaste elukorralduse juures, (ilma energeetilisi ja kommunikatsioonilisi võimendeid kasutamata). 
Mikita öeldud mõtet "Ime ja apokalüpsise vahel alguses" peaks täpsustama - endorfiine ja kõiki teisi mõnuhormoone ajendavat optimismi vaja elukorralduses (kultuuris, tekstikorpustes jne) rohkem ja korrigeerivat pessimismi vaja manustada üsna ... väljamõõdetult. Vastasel juhul toimub lihtsalt kidumine ja kadu.

2)Tsivilisatsiooni teele asunud rahvastel.
Tsivilisatsioonis lõid inimesed kirjaoskuse, raamatusse raiudes saab  akumuleerida piiramatu mahuga tekstikorpuse "meieomade" mõnuhormoonide äratamiseks.
 See üleminek,  kommunikatsioonipiiri avardamine oli inimestel väga kauakestev etapp. See oli välismälu väljatöötamise ehk protokirja etapp, see olla kestnud kunagi oma 20 000 aastat. Lõpuks umbes 8 000 a. tagasi kujunes inimestel maailma mitmes paigas päriskiri ehk täiusliki välismälu  ja see levis koos  tsivilisatsiooni lainega üle terve maamuna.
Kirjatarkus on tänaseks kaotanud  kõigil keeltel   loodusliku piiri "meie  omade"  enesekiituse teelt. Kiri kannab kõike ja peaaegu piiramatult palju, ning loomulik on, et kõikjal kasutatakse seda eeskätt mõnu toetamiseks. Luuakse, kogutakse ja hoitakse kullast kallimana mõnuteemasid, esitatakse "meie omade" ilusaid tegusid ja unistusi. (Ja kõike kriitilist ning halba, mis "nedne omadel" olnud või neist mõeldud.)   Kirjutatud ajalugu on kogum kiituse ja eneseõigustusega täidetud  MEIElugusid,  mis arenevad emotsionaalses alaväärsuse-suurusehulluse mõõtmes.  ( emotsioonide mõjust mitmes suunas on kirjutanud Dominidue Moisi<3>)    Too oli  tsivilisatsiooni  kasvuruumi. TÜHJA MAAILMA olukord (Herman Daly sõnastus RK2018. kogumikus). 
20. sajandil saabus piiramatu kasvu illusioon - energeetiline, tehnoloogiline ja kommunikatsiooniline avardumine. Tekstikorpused ja mäluvõimendid suutsid 20. sajandi vältel koguda ka hilinenud rahvaste "meieteadvuse" mõnuvajaduste teenindamiseks niipalju TEISESE REAALSUSE (Niklas Luhman) "reaalsust" (täpsemalt - esmase reaalsuse mudeleid), et loomulik näost-näkku kommunikatsioon  kidus tühiväikseks.  Juba mitu põlve pole põhjust kogeda Maltuse seadust ega Dunbari arvu.
Kogu kirjutatud ajaloo vältel on toimunud kultuurides  piiramatu "meieomade" enesekiituse ja isendite mõnuhormoonide ülekaalu olukorras. TÜHJA MAAILMA arusaam on lubanud arvata, et nii saab jätkata lõpmatult. "Eesti piir kulgeb piki Hiina müüri" - seda võib väita naljatledes, aga asise mõttelõnga nimel saab lugeda Enn Haabsaarelt. <4>

3) TÄIStehtud MAAILMA olukord.
Minu hinnangul püstitati uue adekvaatse eluvaate otsimise ülesanne Esimese maailmasõja paiku,  Albert Schweitzeri töödes ja veel detailsemalt Rudolf Steineri ning kaastööliste poolt.
Selle ülesande loodusteadusliku küljega hakkas tegelema ROOMA KLUBI 50 aastat tagasi.
2018. aasta RK aruanne "Come on!" tõdes, et meie põlvkonna jooksul on toimunud kõige suurim põhimõtteline arengujõnks inimeste tsivilisatsiooni jooksul - tuhandeid aastatid kestnud EMPTY WORLD olukorras on Homo Sapience kasvanud geoloogiliseks faktoriks, nn FULL WORLD  kvaliteet ja maht.. MAAILM on TÄITUNUD inimesest, massihävitusrelvadest, tehnoloogiast, inimtegevuse jääkidest; ammendanud on energiaressursis; inimene on eluks vajalike mõnuhormoonide otsingul köitnud end väga lühiksese aja jooksul väga uudsesse kommunikatsioonilisse olukorda. 

Peame välja vahetama oma maailmavaate...
Lõik Valdur Mikita intervjuust, Maaleht 23.veebruar, 2019.

Suured võimalused ja veel  suuremad ohud. Suur keerukuse ja kompleksuse tase, väga suur muutuste kiirus.
Herman Daly skeem kirjeldab vajalikku pööret tehnoloogia, majanduse ja ökoloogia küljest. 

Niisama pöördelisi ümberkorraldusi vajavad kõik elusfäärid.









Võib olla võib jääda senine Mendelejevi tabel ja muud sarnast. Aga inimeste elukorralduses...


Valdur Mikita on sellest lausunud küllalt möödaminnes, Maalehes.
See pole kaugeltki ainult eesti asi, see on ülemaailme ülesanne...

Tohutu palju muutmist vaja inimeste elukorralduses praegu
-mis aastatuhandeid soovitud kasvatada, tuleb nüüd kahandada...

Arusaamised
...patriotismist,
...idenditeedist,
...rahvusest...

Ei tohi  muuta
 ...nihilistlikult,
...keelates,
...kammitsedes

Inimene vajab mõnuhormoonide ülekaalu!!!

Kultuuris ja elukorralduses 
tuleb luua uued mustrid, 
mis võimaldavad saada 
elutervet mõnusat ajukeemiat 
teisiti, 
kui tsivilisatsiooni aastatuhendetel juurdunud...

 Tuleb lõpuks hakata tegutsema nii, 

nagu 100 aastat tagasi püstitasid ülesande kultuurile 

Schweitzer, Steiner jt

------------------------
Märkused, viited. 

<1>Mikita on kirjutanud mängu praktiseerimisest oma väitekirja alguses.
http://talgujad.tartu.ee/mikita/ValdurMikitavaitekirjasisukord.html
Peale selle on tal keelemängudest raamat "Äparduse rõõm" 2000.a.

<2> Tähelepanumajandus https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%A4helepanumajandus 


<3>Dominique Moisi sõnutsi arenevad ühiskonnad emotsioonidest ajendatult, tema kirjeldab oma vaatluse põhjal kolme alget - hirm, alaväärsus ja lootus. https://et.wikipedia.org/wiki/Emotsioonide_geopoliitika)

<4> Enn Haabsaar "Soome-ugri saamine", 2009.
https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Haabsaar