Mõni aeg tagasi turgatas mul pähe selline küsimus. Kui leiduks, siis lihtne.(?) Kliki TV-s kanal käima, ja ajud saavad kammitud kevadiseks.
Zarathustra raamat muidugi
on lugu jõulisest sädemest, mitte protsessist, mitte juurtevõrgust. Suhtlussuundade maht küll kirjeldatakse kohe alguses. Mõne katse järel tuleb otsus, et surnutele, rahvale ja karjale ei kõnele.
Ainult kaaslastega, sõpradega, õpilastega kõnelda edaspidi. Seletab, et ei ole selge, kes õpilane, kes õpetaja, hea õpilane ületab õpetaja.
Aga ikkagi üksildase sädeme lugu on Zarathustra. Nagu Nietzsche enda lugu. Ja rohkem oleks sealt patt küsida.
 | ||
| See on populaarne pilt risoomist. Risoom pildil on surnud ja see pilt joonistatud Zarathustra ilmumise paiku umbes 125 a tagasi. |
Ise meenus mul Makarenko "Pedagoogiline poeem", aga see on ühe valgustuspoolusega kinnine seltskond. Mitte risoom.
Kõiksugu pähetulevad arenguromaanid on ikka ühe isiku romaanid. Kui seltskond, siis mõne kinnise seltskonna lugu piiratud ajas - koolis, sõjaväes, laevaperes.
Mõni aeg tagasi küsisin Indrek Hirvelt, et soovitaks raamatut kogukonna arengust.
Väikse mõtlemise järel kirjutas ta väikse nimekirja eesti keeles saadavatest raamatutest:
William Goldingi "Kärbeste jumal"
Pierre Boulle'i "Sild üle Kwai jõe" Sild üle Kwai jõe
A.Strindberg. "Punane tuba" Peeter Olesk kirjutab "Punasest toast"
Robert Merle "Saar". (Eesti keel on tõlkimata "Malevil", veinikeldris tuumasõja üleelanud seltskonna lugu.)
Aga need on ikka kõik eriolukorralised variandid, ilma sidususeta tavalisse keskkonda.
Ja muidugi on valgustuslikke tõekuulutajate lugusid. Võib olla Hiina põhjatus pikas mõni järk? Tegelt - kui oligi, siis risoomne areng tollases elutempos pidi inimese elukaare vältel inimese taju jaoks ikka jääma staatiliseks, looks mõne isiku teekirjeldusest. Deleuze kirjutab, et enne Sokratese aega võisid targad osata risoomset arengut seletada. Loomulikult pole sellest tekste olemas.
Aga viimaste aastakümnete sotsioloogiapraktikud?
Imelik, et Štšedrovitski mängudes olnute seast pole tulnud romaanikirjanikku. Muidugi - selline romaan oleks ühe nädalaks kumuleeritud aasta kirjeldus. Ja aasta jagu sisu küll võib olla, aga nädalaste kaantevahel läbi elades ei jää sest aasta laiust jälge. Nagu laeva jälg vees - vahutab, pulbitseb natuke ja vajub varsti tasaseks. Ja kogukond hakkab näpuga järge ajama valminud uues dokumendis, nagu ohvitserid armees, kes saavad uued määrustikud.
Niisama oli Eestimaal kui Valdo ja Jüri koos sõpradega mööda valdu käisid. Selles praktikas oli õhus mentaliteedi muutus. Võibolla siiski ainult erinevate mentaliteetide kohtumine?
Nagu kontsertreis.
Sarnaselt pidid enne raamatute aega ringi rändama ettelugejad, tulid kogukonda lugejad oma paari-kolme raamatuga, lugesid ette ja võibolla arutasid publikuga, võibolla õpetasid mõnele huvilisele tähti. Ja läksid mõne päevale järele edasi. Kirjaoskus kõndis koos ettelugejatega edasi, rahvale jäi mõni lugu jutustamiseks ja mõni huviline võis tähti kraapida tallatud tee pinda.
Palju põlvi võis nii kesta kahe kultuuri kontakt, valimata ühiseks emba-kumba.
Interneti-rizoomi kosumislugusid muidugi ilmub.
Pekka Himaneni sarnased häkerpoeedid üheltpoolt ja äriliste edulugude esitajad. Interneti-rizoomi lugu on mitmesuguste logide abil lihtne taastada. See ähvardab ära varjutada tolle laia tundliku spektri, millest Deleuze räägib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar