Kogemus ignoreerimiseks... või õppimiseks?

Üks huvitav ajakirjanduslik kogemus seoses võrgustikulise elukorralduse mainimisega. Saaremaal, kohalikus ajalehes Meie Maa, ilmus 22.01.2013. Hardo Aasmäe regionaalpoliitilikat käsitlev kommentaar "Torgu – piirkondlik vanadekodu?" (artikkel). See oli Hardo arendus oma mõtisklustele Eesti regionaalpoliitika nõrkusest, mis olid varem Eesti Päevalehes avaldatud ("Regionaalpoliitika puudumise hind" 16.01.2013. artikkel). Minule näis teemaarendus pisut populistliku ja valimisloosungeid meenutavana. Tekitas tungi seda omakorda kommenteerida - seda enam, et ise nüüd Hardo poolt näituseks toodud Torgus elan. Hardo kirjatükk ajendas mind lisama vaadet, mis vaatleks asjade seisu, lähtudes, ühelt poolt, kitsamalt kohaliku kogukonna ja teisalt laiemalt globaalsete arengute perspektiividest. Et kuna tänase maailmakorralduse globaalne lagunemine on juba alanud, siis kandub elu raskuspunkt mitte liiga kauges tulevikus taas maale tagasi. Ja et selleks peaks juba valmistuma asuma ka maainimesed. See lugu (Rohujuurealune pilvepiiripealne vaade) ilmutati Meie Maas 18.02.2013. (artikkel).

Mis selle juures huvitavat sündis, oli see, et toimetus lõikas (hea kombe kohaselt eelnevalt autoriga konsulteerimata) minu artiklist välja ühe konkreetse lõigu. Ei, ei olnud tegu ruumipuudusega, sest artikli päisesse paigutati hiigelsuur ja asjasse väga vähe puutuv foto ühest kohalikust rahvalikust ürituset. Arvan, tegu oli sellega, et antud lõik jäi toimetajaile arusaamatuks. Mis see siia puutub? Niipalju, et see oli minu enese arust üks olulisem lõik, milles püüdsin osutada, kuis võiks maaelu kohalike loovas ühistegevuses arendada, nagu muiste. Hüljates valgustuslikud mallid ja ootuse kõrgelt, kaugelt saabuva targa suuniste järele. Just selle konkreetse lõigu väljajätmine mõjus mulle üsna kummastavalt. Ei oska seda seletadagi. Ja veel, lisaks muule oli selle lõigu sõnastus, küll veidi muudetud kujul, UralEst saadik teene. Peaaegu tema tsitaat, mis mulle oma väga hea sõnastuse tõttu meeltesse lõikunud oli. Ja veel, ilma selle lõiguta muutus tekstiosa positiivsemat laadi ettepanekust tüüpilise nurisemise sarnasemaks. Kõik need asjad kokku andsid sellele seigale minu jaoks ... mingi märgilise tähenduse, nagu on saanud kombeks öelda.

Seega siis, kas järeldada, et teema on (ilma sissejuhatuseta?) tavamõtlemise jaoks udusem, kui ufojutud, või järeldada, et tuleb mingil teisel moel seletada või mida veel...? Või et siinse blogi kirjutajad/lugejad on ... mmm ... pehmelt väljendudes ebastandardse mõtlemisega? Kuis oleks õige seletada ebakonventsionaalseid asju meie moodsal ajal, mil Piibli või Zarathustra stiil juba ammugi pääle ei lähe?

Lihtsalt taustaks ka see väljalõigutud tekstijupp (punasega), koos paari halastust leidnud lausega ees ja taga:

/.../Siiski jätkub põhjendamatu lootmine "Heale Tsaarile", kes meie muresid kõrgelt ja kaugelt lahendama tõttab. On aeg, et maakogukonnad asuks ise endi muresid lahendama, sest sisulist abi pole kuskilt loota. Reaalseks regionaalpoliitikaks saaks seega kohapeal ühistegevuse ja kogukondade elujõu taaskasvatamine. Seda liikudes võrgustikulise, mitte hierarhilise korralduse suunas, nagu täna. Muiste oli enamus elukorraldusest kogukonna enese võrgustiku sisene, nagu ka veel teise ilmasõja eelsel Ruhnu saarel. Nüüd, vastandina, on paljude põlvede inimeste tähelepanu keskmes olnud universaalsed mudelid kõrgelt ja kaugelt. Isegi silmast-silma suhtlemise vajadus ja oskus on kängunud. Selle taasõppimiseks ei piisa raamatuist, arvuteist, TV-st. Seda tuleb päriselus treenida, nagu klaverimängu, tantsu või muu reaalse oskuse omandamist, kus on oluline praktika, tegemine.

Muidugi suudavad vähesed ladusalt, valusate õppetundideta, lülituda meie tänaselt valgustuslikult ja egoistlikult elukorralduselt ümber aktiivsesse, sünergeetilisse, empaatilisse ühistegevusse. Loobuda pimesi järgimast kellegi enamus-valitu või spetsialisti poolt ülalt alla jagatavaid juhised. Ning asuda selle asemel ise omaenda kogukonna ühishuvist lähtuva, konsensusliku otsustamise ja tegutsemise juurde. Kuid muud teed ei jää. Harjumatuist raskusist hoolimata ei tohi jätkata naiivset lootmist, et projektitamise kõrvale ülaltpoolt ka sisuline regionaalpoliitika üllitatakse. Olekski lausa ülekohtune valitsusaparaadilt seniteostamatut nõuda nüüd, ajal, mil too peab hääbuva globaalmajanduse taustal paaniliselt riiki õhemaks hööveldama. Maarahval (loe Eestil) ei ole aega raisata/.../

Vot sellised mõtted...