Ajukeemia kogukonnamaagias?

Viimati sai lõpetatud lausega:
 7. Kuidas hoida oma seltskonna iseorganiseerumises paras pulss, et selgusesädemed ei kustuks argisagimise ja loomuliku ununemise rüppe? 

Olulisi võtteid aktiivsuse languse vastu oskame seada nn "talupoja mõistuse" varal. 

On veel üks tähtis faktor, millest üldsus ei tea ja millegipärast ka kogenud tegelased tõsiselt ei räägi.

Pean silmas ajukeemilisi muutusi intensiivse kommunikatsiooni puhul.
 Kollektiivse mõttetöö viljelejad teavad, et intensiivse tegutsemise teatud etapil saabub eufooriline seisund, millega ühistöö edukas lõpuetapis ja ühises sünteeesis tegutsedes kaasneb väga meeldiv ülev "Heureka!" elamus, mida osasaajad kannavad endas jätkuvalt mõne päeva ka tegevuse lõppedes.
 Mõned osasaajate muljetused (vene keeles)


Kliiniliselt seletatakse seda nähtust endorfiinide eritumisega ajuripatsis stressi seisundis. Endrofiinid on oopiumisarnased ühendid, mida produtseerib organism ise, nad tõstavad valutaluvust ja tekitavad meeldiva tunde. Endrofiinide populaarne nimetus ongi "õnne hormoonid".

 Paljudele eestlastele peaks kõneksolev seisund tuttav olema laulupidudel tegelasena osalemisest või Balti keti päevilt. Kollektiivsel mõttetegvusel saavutatav finishieufooria seisunit võib pidada laulupeost ülevamakski, sest saabub paari-kolme päeva jooksul paljude mõttesündmuste rikkuses, mõnekümne tunniga kogetakse samavõrd väärtuslikku, kui tavalisel terve aastaga.

Siin Wiki joonisel on bioloogide nõiamärkidega näidatud, kuidas endorfiin kui transmitter kannab keemilises vormis impulssi edasi ühest närvirakust teise (või muusse rakku).

Kogukonna juhtidele on siin võimalus - pakkuda oma aktiivile laulupeohinnas või kaalukamgi sündmus palju väiksema kuluga. Mitmekümne tuhande tegelase asemel paar-kolmkümmend oma inimest kütavad elama kohalikus fookuses laulupeokaalus sündmuse. Juttu on olnud ka kõneksoleva stihia piirmahust - Dunbari arvust 150 inimese ümber. Kindlasti on sellises mahus kulgeva protsessi vägi suurem, aga see nõuaks lahenduseni viimiseks oma 7-10 päeva aega ja suuremaid kogemusi.

 Sarnaselt narkootikumidega ilmneb ka siin sõltuvuse nähtus. Mõned korrad piisavalt lühikese aja järel seisundit uuesti kogedes, tekib soov üha kogeda ja muu sõltuvusele iseloomulik. Kui siinjuures kaaluda miinuseid ja plusse, siis tuleks pidada nähtust pigem positiivseks. Kõneksolev keemia käivitub organisimi siseselt loomuliku reaktsioonina ja tulemusena saabuv positiivne meeleolu ning aktiivsuse tõus ja ühistunne inimeste vahel saab olla ainult hea.

Ainsaks miinuseks võiks ehk pidada mõningas probleemi, mis "sees olnud" sõltuvusega isikutel "tavaliste" inimeste suhtes mõnikord ilmneb. Rahvas ütleb: "Joodiku sõber saab olla ainult joodik!". Meie teemas ka - sõltuvusega isikul kulub seisundi saavutamiseks väiksem doos, juba mõõduka mahuga vestluses võib sõltlane jõuda oma sõiduvette, kui samal ajal teised alles otsipidi argises kinni. Siis võib ilmneda tõlkimise probleem eri maailma vahel, teised ei saa kaifija kõigist tagamaadest aru, temast tekib nn kiiksuga tegelase mulje.

 Endrofiinide teadlikul mänguvõtmisel kogukonna arengus tuleb mõtelda ka kõneksolevate MeeleSündmuste vajalikust sagedusest, et tekiks veenev sidusus. Pakuks kaks Sündmust aastas. Nende vahel vähemalt korra kuus koosolekud aktivistidele. (Nagu "Haanimeeste Nõvvukoda" täiskuuõhtutel külakorda saunaõhtuid vüi öid peab)

 Nii endrofiinide kui Sündmuste ja väiksemate aktiivsuste järgnevuse rütmi puhul tuleks arvesse võtta ka ealisi iseärasusi. Ma kirjutan neid ridu, meenutades põhiliselt tegusas keskeas toimunut. Seenioride ja noorte puhul tulevad arvesse täiendavad nüansid. Kui erinevad põlved koos tegutsevad, võib selliste nüansside miteemärkamine olla halb.

Võib väita, et noortele sobiv rütm on kiirem. Noorte elus muutub kuu ja aasta jooksul vägagi palju, ja kuu või poole aastane samm ürituset vahel rebib juba seosed katki. Seenioridel vastupidi - möödub kuu või aasta ruttu.

 Veel küsimusi:

• Mida arvata seenioriaastates suhtlus- või ajutööendrofiinidest? Sõltuvuse tekkimisest? 
•  Kuivõrd on kasutatud koolitöös "õnnehormoone" ja siin kõneksolnud sõltuvusnähtust? Võib olla oleks selline praktika noorte puhul  ettenägematu ja ohtlik?