esmaspäev, 10. veebruar 2014

Seitse ülesannet kogukonna elujõu nimel


Globaalses külas muutub suur osa rahvast pööbliks, tarbijaks,  kel võimaldatakse mõnus vaatemäng ja odav õlu.  
Mõistlikul korraldusel saavad väärtuslikuna  kesta ka külakogukonnad ja  väikesed vallad.

Kuidas saab kogukond elujõuliselt püsida nn globaalse küla Suures Võrgus. Kogukonna aktiivil tuleb kogemuslikul ja looval tasemel taasomandada silmast- silma elusa suhtluse tarkus. (Skeemil sektor 4) Siis  võetakse ta partnerina kaasaegsete võrkude mängu.
Skeemi saab suure lahutusega . svg formaadis laadida siit: http://talgujad.tartu.ee/14_algus/suur%20ja%20v%C3%A4ike%20kyla.svg

Kogukond saavutab kaasajal elujõu, kui koos tegutsevad inimesed, kes teavad, et ideid ja eeskujusid liigub maailmas külluses ja neid saab sealt kätte raamatute või suure võrgu kaudu
aga kunst on soodustada sädet inimestes meie lähedal.

 Igas inimeses peitub mitte ainult säde vaid terve maailm, mis meie tavas on poodud mudelite ja õpetuste raamidesse.
Nagu üksik tungal ei põle kaua, ei saa eriti säravaks ka üksik sisemaailm. Lähedastel orbiitidel liikuvad inimesed või mõistusega maailmad suudavad üksteisest aru saada ja sobivalt aidata, juhul kui huviks ongi  üksteise maailmad, ühine tee. Selliseks vastastikuseks ühisarenguks on vaja koguda erilist kogemust - nagu tulesüütajal vaja sobivalt liita sädemeid ja süsi, valida sobivalt laaste ja neid õigesse kohta lisada, sobivalt puhuda jne.
On vaja, et sobivad sädeinimesed saaksid piisaval hulgal ja piisavalt aega koos tegutseda, et nad suudaksid oma vajadused, edevused ja muud tingimused vastastikuselt sobitada.

Aabitsatõed näost-näkku toonuse arenguks.
Ühes juturingis või koosolekul saab kadudeta osaleda 7 inimest, suuremas grupis ei mahu kõik kõnelema. Sobivaks arutlusringi kestvuseks hinnatakse 3 tundi, sellise ajaga on lootust jõuda läbi mitmete etappide ja seikluste  konkreetse  päevatarkuse sünteesini.
Võitluskaaslaste suure ringi piiriks pakutakse nn Dunbari arv - umbes 150; selles piiris suudab inimene veel kõiki teisi osalejaid jälgida, neid meeles pidada ja hästi arvestada.

Kuidas poole-tosina osalisega selguse-setitamised 150 osalisega suurema seltskonna elusse paigutuvad, koos kõige praktilise ja muuga - see vajab sättimist iga seltskonna ja iga osaliste iseärasustest  sõltuvalt.

Võib oletada mõningaid tüüpilisi kuidas-küsimusi selliseks sättimiseks. Healoomuline hulk võiks olla seitse küsimust:
1. Kuidas koguda üldises stagnatsioonis ja peataolekus sädemeid, kuidas hoida neid õige alguseni, kuidas korraldada alustuse leek, nii et see ei osutuks lihtsalt ühishõõgumiseks?
2. Kuidas käituda kooli või muu noorteasutusega, kui selline on meie mõjuulatuses? Või lastega, kes kasvavad omas peres?
3.Kuidas saavutada omas "väikeses külas"  piisav arusaamine globaalse küla peavoolust ja valida sealt endile olulisem, hoiduda süvenemast linnalegendidesse?
4.Kuidas võita ja hoida endile toetav partner suure mängu käsuliinides? Kogemused näitavad, et selline mõistev partner hierarhilises süsteemis on sünergiaskasvavale grupile väga soovitatav.
5.Kuidas tõlkida oma siseringi protsess  väljasolijatele niivõrd arusaadavaks, et potentsiaalsed liitujad saaksid mõistliku vaevaga sisse elada. Sest niikui-nii aja jooksul on lahkujaid mujale. Või teise ilma.
6.Kuidas hoida mõistlik tasakaal näost-näkku elava kommunikatsiooni ning IKT kiiresti arenevate lahenduste vahel, sest viimased on vajalikud aga on juba põhimõttelikult disainitud imema osalejaid  mitmesuguste facebookide, instagrammide ja printerestide jõujoontesse?
7. Kuidas hoida oma seltskonna iseorganiseerumises paras pulss, et selgusesädemed ei kustuks argisagimise ja loomuliku ununemise rüppe?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar