Kalevalapäeval Obinitsas

(Mõnust, väest, inimesest ja rahvast ei tule siin juttu.)

Mõtted enne eeposepäeva. 
(üritus 28. veebruar 2015)
Paar nädalat varem otsustasin minna üritusele aktiivsena. Kuna ma esinejate seas polnud, siis mõtlesin valmistada klipi, Youtubes, aga takerdusin tehnilistesse asjadesse. Seepärast jätsin klipiplaani katki, ja olin lihtsalt kuulaja.

Minu olematu klipi pealkiri:
 Eeposed ennemuistsetest aegadest 22. sajandini.

mõtlesin puudutada:
Kas on eepos igavane teema? Nagu öö ja päeva vaheldumine, nagu sünd ja surm...
Või on moeteema? Oma tõusude langustega, retroperioodidega, ja meie praeguses kontekstis sage teema?
Millest eepose-praktika tekkis ? Nagu mõni jumalus tekkis merevahust. Või maailm linnumunast.
Millisena see praktika on olnud, eepose nime kandes?
Milleks moondumist võib eeposevileluses oletada tulevikus?

Kolm põhimõtteliselt erinevat epohhi on läbi aegade seletatavad:
1. Kõnelemise epohh.
2. Kirja ja raamatu epohh.
3. Kompuuteriseeritud, robotiseeritud tulevik.















kirjandus on alati ollnud kuidagi (ja jääb.)
Hasso Krullil raamat "Loomise mõnu ja kiri" (2006) käsitleb kirjandust ja loomist, seletades kirjanduse igiolemist ennemuistises ajas enne kirja.  Võib arvata kirjandusest tulevikus, nii kaua kui kestab inimene (või robotid) Siiski on võimalik märgata suuri muutusi epohhipiiride ületamisel.

Ma kavatsesin küsida nende dramaatiliste muutuste kohta ajastupiiride ületamisel,

• et millisel viisil ja  kuipalju "visati vanniveega välja lapsi" esimese kirjaoskuse tulekuga
• ja kuidas seda teeme meie praegu teise kirjaoskuse (robotiseerimise) epohhi astudes
•  ja millised uued võimalused avanevad inimestele robotitega koos elades. Ja mille me kogemata hävitame, kui me harjunud viisi ning ilma uusi küsimusi juurdlematta jätkame.

Igas epohhis on olulised ja iseloomulikud küsimused:

• kus on mõnu?
• kus on vägi?
• kus on inimene?
• kus on rahvas?

Jätan need neli esialgu arvamata.
Aga saab arvata iga ettekande juures.

---

Kalevala päev lühidalt:
Seto Seltsimajas oli üritus. Lõpus vaatasin - 24 nime oli registeerimislehel.
Teiste SU rahvaste teemat kandsid Tartus tegutsevate rahvusseltside  aktivistid.

Ettekanded:
Kuprina Julia – Mäemari eeposõ “Sipõlgidõ pulm” lugu
Orehhova Irina – Udmurdi eeposõ tutvustus
Abrosimova Natalia – Ersa Mastorava eeposõ tutvustus
Ermakova Natalia “Mastorava eepos kui vahtsõ põlvkonna side esiimmi-essi vaimsõ ilmaga
Oittise Hannu – Kalevala kui Soomõ kirändüse tüvitekst
Kauksi Ülle – Kuis Pekost sai näidend!
Hao Paali – Seto eepostõst
Lintropi Ado – Handi-mansi eepikast
Nikolajevi Vasli – “Mari eeposõ lugu”

Evar ja Aare tegid lühikese sissejuhatuse, seto keeles. Edasi läks külalisi arvestades riigi keeles.
Ettekanneteks oli ajavahemik kell 12-17, tegelt läks pikemalt,  lõuna ja kohvipaus ka oli. Seega - alla poole tunni jäi igale esinejale.
Pärast arutati veel ligi tund sügisesest jätkuüritusest.
Lõpetuseks oli pakutud välja lauluõdak. See kujunes küllalt lühikeseks.

---

Peatun vaid nendel esinejatel, kelle teemaga ma paremini tuttav olen.
Hannu Ottinen kõneles Kalevalast ja Lönnrotist, Kalevala eduloost.
28. veebruar ongi kalevala päev, 180 aastat tagasi sel päeval pani Lönnrot käsikirjale punkti.
Hannu ettekande ja järgnevate päevadel ise uuritu põhjal tegin sellise skeemi:

Kalevala eduloo puhul tuleks märkida  neid tingimusi, milles soomlased Kalevala loomise ajal (1835) elasid.

• Demograafilise pöördeni jäi veel mitu põlve aega.  Kõrge suremus ja sündivus oli tookord, seetõttu palju noori ja vähe vanu.

• Kirjaoskajaid oli juba ligi 50%, lapsi hakkas järjest rohkem koolis käima. Trükikunst toimis  juba hea hooga.
• Rahvastik elas valdavalt maal, võib olla 10 % elas linnas. 
• Valdavalt traditsiooniline elatusviis, naturaalmajandus. See tähendas, et loomulik majanduskeha mahtus lahedalt ära kihelkonna piiresse. Tääjaotus traditsiooniline, ameteid ei olnud väga palju.

 Intelligentsi peenemad teemad kõneldi ja aeti rahvusvahelises suhtluskeeles. Lönnroti dissertatsioon oli ladinakeelne.

Aegade muutumise kohta olgu üks meie aegne osutus Lönnroti Ülikoolile, esimesele võrguülikoolile Soomes. Näib, et see tegutseb valdavalt  inglise keeles.   www.lonnrotuniversity.com/

---

Paul Hagu

Idee kirjutada „Kalevipoja” eeskujul seto eepos sündis rahvaluulekoguja Paulopriit Voolainel, kes soovis ühendada seto viljakusjumala Peko Seto kuninga kujuga.

Anne Vabarna selles skeemis ei laulnud vaid tsiteeris.

pikemalt siin: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/

---

Ülle alustas meenutusega enda tutvumisest Kalevalaga. Ülle ise oli tookord juba aktiivne noor kirjandusepõllul.

Seejärel kõneles Peko kirjutamisest, kus ta esilagu oli Ruitlasel abiks ja lõpuks kujunes põhiautoriks.

Ülle tõi selge lahterduse positsioonidest, mis  tegevuses osalesid.
Panen skeemi tasakaaluks siia kogu nimekirja muusikaliga seotud inimestest.

Autorid Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Siret Paju ja Olavi Ruitlane, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), helilooja Kristjan Priks, liikumisjuht Janek Savolainen, lavavõitluse seadja Mati Tikk, valguskujundaja Andres Sarv.

Laval: Andres Mähar, Raivo E. Tamm, Merle Jääger, Juss Haasma, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Birgit Õigemeel, Maarja Mitt, Artur Linnas, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Ott Sepp, Vaino Linnus, Marje Metsur, Meelike Kruusamäe, Urmas Mustimets, ansambel Zetod, pärimusteatri Taarka noortestuudio ja laulukoorid.

---

Ado Lintrop kõneles mansi eeposest. Siin on ta kirjutanud natuke laiemalt:

http://loitsija.blogspot.com/2015/03/veidi-eeposejuttu.html

soome eepos - peaaegu

eesti eepos - vara, puudulikult uuritud materjalide varal

setod läksid - elavate lauluemade juurde

udmurtidel ja hantidel - lõi eepose haritud venelane

Paks raamat, 21 laulu. PDF on võrgus olemas.
Plotnikovi tekstis on palju mitte-vene sõnu, mida on Ado püüdnud mõistatada: "Laias laastus võib umbes pooltele neist tõesti mansi murretest vaste leida,

ülejäänud on handi, neenetsi, permi (tõenäoliselt ižmakomi) ja ehk isegi sölkupi keeltest".

Donneri 1913. aastal kirjutatud artiklit „A Samoyede Epic“ peab Ado mansi materjali allikaks.

Karu nimel vande kasutamist peab ta adekvaatseks.

####

Ma olen viimastel aastatel "kaugtöö korras" tuttav hantide-manside maaga. On kogunenud üksjagu infot selle maa seest-siiru-viirulisest olevikust.
Hantõ-Mansiiski ringkond

2007-8 aastal töötasin Tartus projekteerimisfirmas, ühed tellimused olid Kogalymi ja Langepasi linna suured avalikud hooned. Kiikasin  läbi neti ja firmatöötajate juttude ka hoonetest kaugemale.

Esimene üllatus oli maastikust – rohelises Siberis on tohutud soised järvestikud, lennult vaatleja näeb seal sadu kilomeetri mõõdus ümmargusi järvi. Suvine sääskede paradiis.

Töö lõpus sain aru, et minu joonistatud projekte ei kasutata ehitamiseks vaid neid on vaja suurte finatsoperatsioonide varjuks riigivarguseks.

2013 uurisin põhjalikumalt sealtkandi arenguid, hantide ja mansside olukorda. Selgus väga palju üllatavaid asju, pea igal sammul ootamatud kahe otsaga nähtused.

Territoorium on natuke suurem Rootsist või Hispaaniast.

1 613 363 elanikku (2015)

linnarahvastikku — 92.16 %

Põlisrahva andmed

1970

hante 12 222 (4,5 %)

manse 6 684 (2,5 %)

2010

hante 19 0000 (1,25%)

masi 11 000 (0,7%)

Absoluutarvud kasvavad...

Võimalik, et kasvu taga on ... pestiiz? Võib olla ka rahalised soodustused põlisrahva esindajatele.

1930-1932 asustati sinna 37 400 küüditatut, kulakut. See oli tookord võrdne enne-olijatega, küüditamisega tõusis rahvaarv 2 korda.

Hantide-mansside maal algas sotsialismiaja lõpukümnenditel suur nafta- ja gaasitootmise areng. Palju spetsialiste kolis sinna, senise metsatööstuse asemel tõusis nafta ja gaas. Uued asulad ja linnad. Noored tõmmatakse uue majanduse ja tehnoloogia huvisse.
Põlisrahva lapsed ka – õpivad internetkoolides ja saavad eesrindlikku venekeelset haridust.

Minu netituttav - tüüpiline handi noormees Juri Jevlahov. Õppis internaatkoolis, siis Hantõ-Mansiiski ülikoolis, arvutidisainer, esimene töökoht Toorum-Maa muuseumis arvutisüsteemi admin. Elab kaasa vene rahvusvaimustuse kasvule viimasel aastal.       http://vk.com/ubion

Osa nafta- ja gaasiraha jääb kohale ja eraldatakse ka kultuuri. Sealhulgas tähelepanuks ka põlisrahvad, soodustused jne. Kohanimed, kalendripühad, legendid – põlisrahvastega seotud ja loonulikult vene keeles.

kirjaviisist

http://www.informugra.ru/news/society/valentina-solovar-kogda-ty-zhivesh-sredi-bolshikh-narodov-nikto-ne-khochet-obrashchat-osobogo-vniman/

Vanaemal külas

http://old.ugra-news.ru/article/32150

Ado seletas, et 70-datel oli ta ERM ekspeditsiooniga sealkandis, käis külas kus elasid handid ja (neenetsid?) Tema mäletab naftajõnksu eelset küla.

---

Õie.
Ühel hetkel, Ado ettekande ajal ütles Õie publiku seast pooleminutine repliik. See jäi mitmele inimesele meelde, Ado kirjutas oma blogis ühe vastuse.
Õie küsis umbes niiviisi:
"Milleks ja kellele neid eeposeid vaja on? Kuidas vene arendajad pärismaalaste sõnu vabalt tõlgendavad? Kuivõrd on see kõik raha eest tellitud ja kinni makstud? Kuivõrd on neid eeposeid vaja näiteks külarahvale?"

Kui nüüd kulutada aega üle poole minuti, siis võiks jätkata niiviisi:
Kas oli vaja eepost Vabarnale? Või lauljatele Eestis või Soomes enne Lönrothi või Kreutzwaldi?
Kui vajadus on kuulsus, siis kas oli Anne Vabarna kuulsam omal ajal või läbi Voolaine tekstide?
Mis küsimused on üldse võimalikud vajaduste kohta?
Kellele üldse on mida vaja? Kas lapsele on vaja emakeelt? Kas ihaleb laps kõnet või laulu nii, nagu põuane põld tahab vihma?

Tuleviku suunas annab küsida teises kirjaoskusga tekkivast:
Kuivõrd ja kellele on kohalikke või maailma-eeposi vaja robotiseeritud ajastul? Kui ruttu saavad kõik maailma eeposed kättesaadavateks klikitavateks ja millega miksitavateks?

Fantaasirajalt maandudes, tagasihodilikkumat küsides, selgemat sidet otsides:
Kui palju pahalasi peitub minu arvutites ja mälupulkades?
Mis on minu robotis/arvutis minu tahtsi kogunenud, mis juhuslikult, mis hakanud mind ennast valitsema?
Kus asub minu võrgusõlmega mast, mille suhtes ma oma netipulka  parema side eesmärgil peaks ennast maastikul või seinte vahel orienteeruma?
Millise koos-seisuga ja meeleoludega on see netokraatiline kildkond, kelle äriplaanide ja intellektuaalsete katsete ning mängudesse olen mina mingi 0.000 % tühisusse seotud ja kuhu see minu tühisust veab?

Mis eepostesse puutub, siis nende robotiseerimse järg ei ole täna veel väga sügav, keeruline ega võimas. Küllalt lihtsalt saan kontrollida, mis tasemel on avatud ja seotud Vabarna nimega seotud eeposefailid, kättesaadavad robotimiksiks? Kauksi Ülle näidend on hetkel vist autorikaitse sirmi all ja ükski aktivist pole seda muukinud.
Sisukamad robotiseerimise küsimused eeposte  suunas, uus rutiin, uued ohud ja ka uued perspektiivid saavad aktuaalseks ehk hiljem, nii 5 või 10 aasta pärast.

  Aga võimalik, et ma pole eeposte-asja robotiseerimisega lihtsalt kursis. Nagu alles mõni aasta tagasi polnud ma kursis ka võroranto ja setoranto sõnaraamatute robotiseerimise eduloo ning "erinevate aspektidega". Robotiseerimise ja inimeste võimaluste tasakaalu küsimuse seadmises seisavad soome-ugrilastel sõnastikud ehk eespool eeposeid. Võroranto sõnastiku viimase paberväljaande sabas on esitatud rida asjassepuutuvaid mõtteid.
Eeposte teemal sarnast saba hetkel ei teagi.