1929-1994
Siintoodud tekst käib Lootuse juurte skeem juurde, et põhjendada Štšedrovitski Georgi Petrovitš elujoone kuulumist sellesse skeemi.
Kui Stalin ära suri, oli noorematel aspirantidel ja tudengitel Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiakateedris kasvanud seminaride pidamise himu, esinedasoovijate nimekiri aina kasvas. Kateedrijuhataja olevat siis saanud teatud kanalite kaudu ühemõttelise juhise, et selline laat tuleb ära lõpetada. Professoril oli aga keeruline noortele põhjendada, miks tuleb juba plaanivõetud ettekanded ära jätta. Ta teinud siis kiriku keset küla - "uusi ettekandeid enam ei registeerita, üks seminar veel ja kõik juba kirjapandud esinejad saavad igaüks ainult 8 minutit kõnelda". Lühike esinemisaja tõttu oli loomulik, et välja jäeti kõik vesi ja esinemised kujunesid väga radikaalseteks.
Rindelt kapteniauastmes tagasi tulnud punatähe kavaler, aspirant ja hilisem tuntud dissident Aleksandr Zinovjev olevat oma ettekande teinud viie minutiga ja lõpetanud tuntud teese Ludwig Feuerbachist meenutades - "Oleks Marx elus, lisaks ta oma üheteistkümnele teesile kaheteistkümnenda: varem kodanlik filosoofia seletas maailma, aga nõukogude filosoofia ei tee sedagi." (Marksismi-aegsetel noortel peaks meenuma 11 tees "Filosoofid on seni ainult mitmel viisil maailma seletanud, aga asi seisneb selle muutmises".) Sotsialismis levinult filosofeerimistavalt tuleb Marksi juurde tagasi pöörduda - nii väitsid noored.
Siintoodud meenutus pärineb Zinovjesvist seitse aastat nooremalt osalejalt - nimega Štšedrovitski Georgi Petrovitš (Omade keskel: GP)
Štšedrovitski ei ole nii tuntud kui Zinovjev. Aga 20 sajandi inimpraktika mõistmisse on tema panus olnud väga oluline, inimese mõtestamise esirinnas. Moskva Riiklikus Ülikoolis ei tohtinud kateedrifilosoofia eksida kaugele parteilisest põhijoonest. Elumõtestamise eestvedajad olid sunnitud leidma teisi vorme ja silte. Kuulsamatest on 1952-1957 tegutsenud Moskva Metodoloogiline ring http://et.wikipedia.org/wiki/Moskva_metodoloogiline_koolkond, selle järel 20 aastat teaduslikku tegevust ja piikidemurdmist võimudega.
1979 hakati kasutama meetodit, mida võib tunnistada praktilise filosoofia sammuks Marksist edasi.
Marksi järgi oli Praktika tõe kriteeriumiks. Uues meetodis - Organisatsioonilis-tegevuslik mäng (ODI- mäng) - realiseeriti arusaam, et mõtlemine on praktikaga läbipõimunult koos.
Akadeemiline tark nimetus kõlab
"keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamise tehnika mittetäieliku andmestiku ja kollektiivse tegevuse tingimustes".
Sõna "mäng" populaarses nimetuses on aja jooksul "mänginud" mängus mitmeti.
Tookord oli mõistlik mõni tõsine asi nimetada mänguks.
Esimestel rakendusaastatel oli sõna MÄNG tingimustest pealesurutud. Sest pikas pealkirjas osutatud aktiivsus oli NLiidus mõeldav ainult NLKP ja vastavate organite osalusel ja suunamisel. MÄNGUGA tegevusse astujatest olid aga mitmed iseteadvad, Štšedrovitski ise parteist välja heidetud "parteid ja riiki kahjustava tegevuse" eest. Mängu kui lihtsalt ajaviitmist võis võimud siiski kodanikele lubada.
Sisuliselt võis aga ODI-mängudes näha NLiidu Plaanikomitee funktsioonide dubleerimist või ülevõtmist. Plaanikomitee kavandas NLiidus inimeste kogu praktilise elukorralduse, selle asutuse paraadpannool joonistus kogu nõukogudemaa majanduselu. Iga reakodanik, tarbija ja spetsialist tajus oma reaalelus hästi, kui suured laastud lendavad kui nii kaugelt kõrgelt toimub juhtimine. ODI-mängud algasid katsetena konkreetseis eluasjus osaliste endi ajuväega korraldada juhtimist. Neid katseid tunnistasid kõik osapooled algusest peale väga edukateks. Štšedrovitski enda juhtimisel korraldati ja arendati 10 aasta jooksul ligi 100 sellist ODI-mängu.
Tüüpiline mäng toimus nii, et Štšedrovitski meeskond (metodoloogid, mängutehnikud, loogikud, psühholoogid jt) ning teemaks võetud alal kogenud erialaspetsialistid kogunesid mõnda turismibaasi ja siis nädalajagu pikki päevi ja öid olid tööhoos, töötasid välja uue kvaliteedi. Seltskonna suurus 50 ümber, harva üle 100.
Mängus osalejad said sellise nädala jooksul enamik ka "taassünni elamuse", uue selguse. Võib öelda, et nädala jooksul ODI-mängus osaleja saab aasta mahus suhtlemis- ja arenguelamust. Korra mängu sattunud inimene soovis sageli uuesti osaleda, tekkis teatud pühendunute ring.
Võib hinnata, et Štšedrovitski eluajal osales tema juhitud ODI mängudes ja seminarides üle 10 000 inimese, toimus oluline areng nii inimestes kui korralduses.
Üldsuseni see kõik jäi siiski levimata. Miks? Mõned põhjused võib esile tuua.
- Nõukogude ajal polnud metodoloogia ja ODI-liikumine partei põhijoontega kooskõlas, selliseid tegevuste valgustamist pressis ei soositud.
- ODI-mängud on reeglina väga dünaamilised, keerulised ja osalejate jaoks sageli nii palju turbulentseid elamusi pakkuvad, et muljetamisel öeldakse tavaliselt - "Seda ei oska kirjeldada! Selle peab ise läbi kogema!"
- Tõsine tõetera on ka asjaolus, et ODI-mängu osaleja jõuab sageli arusaamiseni, et see mäng ongi tegelikult tükk dünaamilisest elust, ja eludünaamika seletamine üksikasjalikult, teisi valgustavas usus on mõttetu. Niikui nii kogeb ja elab loova elu iga looja ise läbi omas kontekstis ja detailides.
- Perestroika tulekuga ja riigikorra muutuste käigus tuli Venemaale läänest ja inimesed genereerisid ise niipalju uusi narratiive, et Štšedrovitski koolkonna teemad jäi tahaplaanile. Massi meedia, tekstitööstus ja ajupesu hakkasid tootma niipalju inimestele ootuspärast seebikat, et sisukam jutt kaob "sisuka seebi" taha ära.
Moskva Loogilise (metodoloogilise) ringi ja ODI-praktika aktiivsus kestab ka tänapäeval. See on harunenud vägagi mitmes mõttes - on vaieldamatult loovat ja ergast vaimupraktikat, on eelmistesse aastakümnetesse kivistunuid, eelmiste aastakümnete edusse jäänuid jne.
Ühe tänase seltskonna liidriks on GP poeg Pjotr Georgevich
Film Štšedrovitskist
Metodoloogiliste keskuste kaart
Intervjuu Štšedrovitski õpilasega - Serei Popov
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar