Tuleb šamaaniretk Viljandisse, etenduskunstide jakku.

Eile, 14. veebruaril  sattusin peaaegu juhuslikult Tartus üritusele, kus Anzori Barkalaja kõneles pealkirjaga
 "Ühe kooli toimimine: vaade kultuurisemiootilisest lukuaugust".

http://www.facebook.com/events/259843637482773/

Kuulajateks oli umbes 30 noort inimest. Kõneks oli Viljandi Kultuurikolledzi kui tehnikumilaadse õppeasutuse juhtimine kõrgkoolide maastikule, kooli sisemine ümberkorraldamise mõtestatud tee ja vahekorrad teiste asutustega Eestis. Jutt käis semiootika ja psühholoogia  võtetele osutades.
Jutuks ei tulnud eriti hariduse ja kõrghariduse sisuline muutumisprotsess üldse praeguses Eestis või maailmas.

Me oleme Kaupoga kõnelenud  sellest patuteest ja "läks-nagu-alati" perspektiivist, mis käesolevat eXinimene.blogspot.com aktiivsust võib tabada; et võime ise ka libiseda valgustusrutiini enesepettusse.
Ühe pääsemislootusena oleme mõelnud esimesel võimalusel otsida kaasamõtlemist ja -tegemist teatritoonusega seltskonnas. Pikakannu Kadiga ja Vodi-küla Alvariga oli juba augustis asi päris konkreetne. 
Oletasime sobiva toonuse ilmutamist ka Viljandi Kultuurikoolis. Miks mitte kohe nüüd märku anda - mõtlesin.
Võtsingi seal rektorihärral palituvarrukast kinni, kui ta juba hakkas kuhugi ära jooksma. Et vot - me oleme siin pusinud kogukondade elujõu taastumise sädemekesi kogudes, et on mööda maad üks ja teine, kes püüab ülevalgustuse ajupesus mõistuse juurde jääda. Et otsime väikest punti teatritoonusega inimesi, kes suudaks improviseerida teemal RISOOM maakeeli ja elusalt, mitte valgustuslikult.  Kas ülikooli tarkadel peadel on oma õppekavade sättimise vahel, ja leivapeale-vorsti-etüüdi harjutamise kõrval - aega natuke põikamiseks kogukondade sünnivalu enese-eitusse?
"Plaane ja tegemisi saab ajas tihendada! Saab Ikka!" - oli rektorihärra kindlasõnaline.
Seletas, et kultuuriakadeemia etenduskunstide jaos on juba hakatud  kooli huvijuhi ja rahvamaja  ringijuhtimise õpetuse kõrval tegelema ka sellisega. Et tulgu me oma jutuga platsi, ta juhatab ise juba sisse etenduskunstides.
Meie jutt oli lühike, vast paar minutit. Barkalaja reaktsioon oli ülemuse vääriliselt positiivne. Mulle näis, et ta sai aru esimesest seletamisest; mulle näist et kontakt toimus.

Hetkel arvan, et hiljemalt nädala pärast vaja minna selle jutuga sinna pärale, etenduskunstide jakku Viljandis.