Haanjameeste ja inimeste kogemusest

Olen Haanimiihi Nõvvukua   tegemistega kokku puutunud päris algusest peale, ligi 20 aastat tagasi. Esialgu olid imelikuvõitu kuulujutud, sageli pilkava maiguga  ja ma ei võtnud seda seltskonda siis tõsiselt.
Esimene jutt oli, et Haanja valla volikogu koosolekud tavatsetakse pidada täiskuu ajal öösiti. Siis jälle, et täiskuu volikogud ei läinud läbi aga peetakse täiskuu ajal pikki saunaöid rohke õllega. Seejärel hakkasin nägema mitmesugustel  rahvaüritusel haanjameeste lühemaid või pikemaid etteasteid, enamasti olid need etnofundamentalistlikud ja teatraalsed. Haanjamehed hakkasid seostuma mitmesuguste rahvaüritustega, nende seisukohti hakati tähele panema ja tsiteerima.

Eesti riigi arengu vastu tekkis mul  90-date alguses pessimism, minu arust algas ühiskonna seletamises stagnatsioon, laulva revolutsiooni mõtteärksuse asemele tulid mitmesugused lihtsad fundamentalistliud skeemid, põhiliselt 19. sajandist pärit.
Võimust võttis  lihtne usk:     "а нех репу чесать: чё думать? прыгать надо!".

Kui 2009. aastal Talgujad MinuEesti loosungite peale jälle ärkasid ja mina liitusin, siis hakkasin terasemalt ringi vaatama. Märkasin üllatusega, et Haanimiihi Nõvvukua praktika on vaat et kõige vabam valgustususulisest stagnatsioonist. Tunnistasin, et need külamehed on saavutanud mitmeid asju, milleni jõuti  Tartu Ülikooli juures  ja  Moskva metodoloogide juures küllalt pika akadeemilise sebimisega.

Hakkasin ise haanjameestega tihedamalt suhtlema. Mõned lakoonilised tähelepanekud:

Kommunikatsiooniskeemi selgus.
Haanjameeste juttudes ei kohanud (vähemalt esimesel tosinal aastal) selliseid seoseid, mis ulatunuks rääkijate endi mõjust kaugele välja. Oli näost-näkku kommunikatsioon nii sõnas ja loomulikult teos. Jutud võisid olla vahel abstraktsed aga siiski enda mõjuväljas. Selline oli (ja on) üsna haruldane.

Sellise selguse põhjuseks oli ehk kauane hoidumine riiklikest ja fondidekaudu finantseerimisest. Aega ega ajusid ei kulutatudki projektipoliitika märksõnadele ja anonüümsetele subjektidele.
Viimastel aastatel on nad lülitunud MTÜ-de praktikasse, see on kindlasti katsumus -kas suudetakse hoida  abstraktne, anonüümne ja kauge/kõrge eraldi oma ridade siseväes.

Rütm.
Arvatavalt mõjub hästi tegevusrütmi seadmine

•  täiskuu saunaõhtutega,
•  külakorda.

Täiskuu ja saunaõhtu on peaaegu sakraalse sisuga määratlus, tundub igatahes mobiliseerivam tavalisest näit. "iga kuu esimesel laupäeval".  Saunaütja hool ja meelespidamine mööda külakorda annab lisab veel jätkusuutlikust.
Täiskasvanud inimesele on kuu samuti sobiv kokkusaamiste vahe. Teismeliste ja noorte jaoks üldse  oleks kuu ehk roiutavalt pikk, täiskasvanutele paras.

Kolmandaks on neil pidevalt toiminud kubjas. (mõtlen kubjas iidses korraldamise ja järjepidaja tähenduses, mitte pärisosrjusliku sundija mõttes). Moodsas ühiskonnas facilitator, eesti keeles ei kasutatagi eriti seda mõistet praegu.
Sellega on hoitud tasakaalus osalejate huvid, energia ja edevus, on ära hoitud suuremad solvumised. Teisiti öeldes - inimeste tähelepanemise on olemas. Oletan, et selles rollis ongi põhiline olnud endine pikaajaline pealiku kannupois Alvar, kellega ma kõige pikemalt olen kõnelenud. Aga küllap teised ka.

Mulle oli üllatav, et edukalt tegutsenud seltskonnal pole palju tähelepanuks olnud grupidünaamika, tegevuse refleksioon ja psühholoogiline nipitamine. See on ära tehtud nagu mingi endastmõistetav elukavalus.

Igatahes - kui ma olen eXinimese blogis korrutanud täie teadmisega  kogukonna siseenergia ja maagia teadliku kasvatamise vajadusest praktiliselt, siis haanjamehed on hea tuua positiivse tee näiteks.
Aga usun, et kasvuruumi on neilgi.