Šamaanitrumm: pedagoogika paljastamine.
ПЕРЕДНИЙ ФРОНТ И ПОСЛЕДНИЙ РУБЕЖ
ДАРЫ БОГОВ
ОПЫТ И ЗНАНИЯ
ПОДГОТОВКА ЧЕЛОВЕЧЕСКОГО МАТЕРИАЛА
ИДЕЯИ ПРАКТИКА ДЕТСТВА
МАГИЯ ВНУТРЕННЕГО МИРА
ОСНОВНЫЕ НАПРАВЛЕНИЯ РАЗВИТИЯ ОБРАЗОВАНИЯ
Allpool on tõlgitud V. Voloviki teksti viimane, kokkuvõttev osa. Kõigile originaali osadele suunavad lingid on eespool
----------------------------------------------------------------------------------
Eeltoodud tekstist peaks olema selge. et ma ei tea, kuidas kõike eelpooöeldut arvestades peaks arendama "haridussüsteemi". Sellel pole haridusega midagi tegemist, ja ma ei näe võimalust ega vajadust mingi seos siia konstrueerida. arendada pedagoogikat või sellel põhinevat süsteemi - see on sama, nagu puuderdada ja kammida surnut enne matmist.
Selle lammutamist ma pean siiski ebainimlikuks õnnetute õpetajate ja teiste selles sfääris tegutsejate vastu, keda nii või naa tuleb sotsiaalselt kindlustada. Ma jätaksin selle rahule, seda enam, et üha rohkem inimesi (sh. - lapsed) "saavad üha vähem aru, kuidas suhtuda õpetajasse, ja milleks teda üldse vaja on." Võib arvata, et ma pean seda süsteemi üldse kahjulikuks. Aga asi pole nii. See on hea katsumus eluteel, see on üks väärtuslikest kontaktidest teistsuguse maailmaga.
Natuke kahju on vaadata. kuidas targad inimesed kulutavad oma aega ja jõudu katsetele puhuda vaim sisse sellele lagunevale laibale, aga see on nende asi. Kes olen mina õieti, et neid õpetada ja ümber õpetada?
Suure austuse jures nende Suure Tähega Õpetajate vastu, kes minu enda elus on olnud, saan ma aru, et nemad samuti ei sobi minu skeemi. Juba enne selle skeemi selgumist sain ma aru, et ei sobi mulle Õpilase roll ega Õpetaja roll klassikalises mõttes. Arvan, et need muutuvad praegu üha vähem mõttekaks.
Niisama mõttetuks pean ma raskuskeskme nihutamist peresisesele kasvatusele, kui selle all mõelda mingit erilist kampaaniat vanemate varustamiseks eesrindlike kasvatustehnikatega. Muidugi, lapsevanemad on potentsiaalselt kõige olulisemateks tegelasteks selles teises maailmas. Aga nende väärtuse määrab mitte see, mida nad oma lastega teevad, vaid sellega, missugused nad on. Nad on esimesed, kes saavad sisse lapse sisemaailma, esimesteks kes asuvad tema kaitsele ja väljas tehtavaid samme toetama. Ka siin on üldine, lihtne reegel, mida deklareerib
Bruno Bettelheim : lugeda vähem laste kasvatamise raamatuid ja suunata neid vähem enda elust arusaamise suunas, vaid lihtsalt armastada oma lapsi ja rohkem tunda nende vastu huvi.
Arvan, et suvalised massilised "õppe" tegevused kaotavad minu hariduse mütoloogias mõtte.
Mõtet võib olla tegemistel haridusliku keskkonna korraldamise vaimus. Luua erilisi välju, "karjamaid", millel kujundavad ennast isetegutsevad inimesed, on täiesti mõttekas. Aga just sellise ideoloogia kontekstis astuvad üles arvukad grupid oma vastulausetega sisu kohta, millel selline keskkond kujuneb. Ühed ütlevad, seks ja vägivald võtavad võimust, teised kõnelevad amerikaseerimise ohust, kolmandad näevad siin konstsientaalseid (meedia-jõudude .tlk) sõdu ja muid hädasid, mis laostavad lapse (ja isegi täikasvanu) õrna teadvuse, neljandad osutavad, et selline ei vasta mõtlemise arendamise ja teadliku ülesehituse põhimõtetele jne. (23)
Mina võtaksin aksioomiks, et igat katset "õieti" täita hariduslikku keskkonda sisu vaatevinklist, mõisteliselt (episteemilisi) või teistes vormides infrastruktuure esitades, igat katset seda ühele printsiibile, ühele süsteemile allutades, on pedagoogikal põhinevad, ja ei ole kohane haridusele, nagu ma seda aru saan. Muuseas, sellised katsed on täna realiseeritavad ainult lokaalselt, isoleeritud (või eraldatud ülemaailmsest) infrastruktuuri loomise teel. Aga iga üksik vaatepunkt hariduskeskkonna täitmise kohta, saades realiseeritud, teeb seda rikkamaks. Mida mõistlikumaks peab ennast mõni maailm, seda rohkem on tema ümber mõistuse puudust ( teama vaatenurgast). Aga kui olla tagasihoidlikum ja uudishimulikum, muutub ümbrus palju huvitavamaks ja mõistlikumaks.
Informatsiooniliste ka kommunikatsiooniliste infrastruktuuride kõrval on hariduslikul põllul tähtsad mitmesugused tööd. Siin kehtib sama printsiip: ma pean hariduse jaoks kahjulikuks ja õnneks ka mitterealistlikeks suvalisi katseid kogu tööpõllu totaalset organiseerimist ühe süsteemi järgi ja üldistel alustel. Seevastu igal konkreetsel töö omab hariduslikku väärtus. Tööle hakkajad noored, kes tööjuures hakkavad õppima ja saavad niiviisi järjest kogenumaks ja meisterlikumaks. Muidugi, meil tuleb seal palju arutada, ja midagi me näitame neile, midagi õpetame, soovitame häid raamatuid. siin on põhiline, et ei oleks mitte töö hariduse jaoks, vaid haridus töö jaoks. vVstasel korral poleks see elu vaid mäng koos hariduse järeleaimamisega. Ja kui valida, kas suunata noored töö huvides kuhugi õppima, või kulutada neile päevas tund või paar rääkimiseks, siis tulebki kulutada. Aga kui sellepärast töö kannatab, siis on parem ajada need tegelased minema ja võtta uued, kes sobivad. Siis on see tõeline töö, ja tähendab tõeline haridusväli.
Kõige naljakam, et täna nii juba toimubki, sealjuures post-nõukogulikes maades - eriti elavalt. Läänes on inimene null, seni kui ta ülikooli ei lõpeta. Meil samal ajal töötavad ilma diplomita noored igal sammul paremini paljudest professionaalidest. Paljud kaebavad hariduse puuduse üle, proovivad sellega kuidagi järjepeale saada, ja tundub, et see on neile tõesti vajalik, aga mitte seda pole neil vaja, mid kõrgkool annab.
Aga ümberringi (sealhulgas - kõrgkoolides) on mass inimesi, keda need noored saaksid kasutada eneseharimise eesmärgil. Seejuures ei oma tänapäeval väärtust mitte õppeaine kui selline, vaid inimene, kellel unikaalne kogemus või teadmised, mis kannavad unikaalset ideed või lähenemist. See massiiv võib ka saada hariduse väljaks, aga sellega on väga raske, sest see peab leidma oma infrastruktuuri, et seda mööda saaks liikuda nagu mööda välja. Suvaline töö omab kellegi jaoks mingil etapil mingit hariduslikku väärtus ( niikui kaotab - võib liikuda edasi.) Aga suvaline õppimine on kaheldav harimise mõttes.
Igal juhul hakkab haridus moodustuma paljudest eneseharimise aktidest, milles erilist rolli hakkab mängima ja juba mängib enda presenteerimine. Kui jutuks tuleb isiklik kontakt, siis see küsimus lahendatakses presenteerimise vormidega , ühetaegu lihtsalt ja keeruliselt - maagia abil. Maagia1, mis täidab piirifunktsioone, võimaldab muuseas end avada, et olla mõistetav, aga maagia 3, mis on seotud rännakuga väljapoole, võimaldab "mõista lindude ja loomade keelt" ning "pugeda võõra naha sisse."
Keeruliseks läheb distantsilt presenteerimise vormidega ja millegi keerulise presenteerimisega, mitmete refleksiivsete kihtidega, keerulise mõtlemissüteemiga.
(Mina ise sisenesin metodoloogilisse-mängutehnilisse seltskonda väga raskelt: viis aastat, mäng-16 kuni mäng-69, ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ma suutsin taluda seda metsikut diskomforti ja jätkata oma piinu? Mina ju muutsin oma elu ära esimesest mängust peale, jätsin maha tegelikult töö, millegi muuga peale mängu ei tegelenud. Mis siis näitas mulle minu osaluse mõttekust ja edenemist kõiges selles? See oli Georgi Petrovitš Štšedrovitski . Ei saanud ju selline inimene tegelda mõttetute asjadega.
Hiljem mängis sarnast osa minu minekul psühhoteraapia sisse Milton Ericksoni kuju, kes polnud mulle "antud" isiklikult - ta oli juba surnud - aga mõne otsese õpilase näol, mitme kaudsema järgija ja tekstide kaudu, millest suurema osa moodustasid tema tööde ümberkirjutused ja anekdoodid temast. Aga ma tean täpselt, et mul on õnnestunud nendel alustel rekonstrueerida enda jaoks küllalt elav Milton Eriksoni kuju.)
Järelikult, üheks hariduse arengu jaoks oluline suund on seotud enda presenteerimisega teistele ja teise presenteerimisega endale. Aga millegi keerulise presenteerimiseks selle keskpunktis, võibolla, peab seisma elav või rekonstrueeritav inimene (aga ei saa välistada ka teisi võimalusi)
Veel üks sisemise hariduse jaoks tähtis suund on seotud infrastruktuuri loomisega, milles saavad elada või milles võivad olla esitatud hariduskeskkonna kihid või fragmendid ( Informatsiooni, tööde või "õpingute" väljad) Ma ei sus eriti võrgu-ülikooli perspektiivikusse, mida on "joonistatud" isegi ülemaailmse kõrgema hariduse süsteemile, eelkõige sellepärast, et kõrgkool on üleliia kahjustatud pedagoogikast. Arvan, et et selle välja võrgus elavateks ühikuteks on üksikud inimesed, töögrupid või liikumised, aga infrastruktuuriks sobib palju enam "postmodernne", paendlik ja kõikesööv internet, kui üha enam stagneeruvad ülikoolid.
Tahaks veel lisada, et kõige tähtsam on töö oma sisemaailma maagia ja mütoloogia kallal. Aga mõistan, et see käib minu enda kohta, aga suurema osa jaoks - on see ilus metafoor. On ju selge, et käesolev artikkel on üks minu enda isikliku mütoloogia müütidest.
neljapäev, 28. veebruar 2013
pühapäev, 24. veebruar 2013
HARIDUS - kaamelisaatuse põhjus ja silt.
Sageli võetaks Eestimaal üles jutt, et haridusega tuleb midagi teha. Et lausa 1:0 ära teha.
Ma olen sellega väga päri.
Hariduskorraldus tuleb koos juurtega nii puhtaks kitkuda, et see nimi ka unustataks igavesti. Kõik kirjakohad selle sõnaga tuleb üles otsida, see sõna ära ära kustutada ja kui suudetakse - uue adekvaatse sõnaga üle kirjutada. Seda paha sõna väljakammimist ja kustutamist tuleb teha Haridusametkonna ohvitseride ja allohvitseride endi prillide ja kätega, pikendada selleks töölepingut kolmeks kuuks. Kolme kuu vältel tuleb moodustada uus seltskond uue ja adekvaatse elupraktika elamiseks. Eeskuju saab sõbralikust Gruusiast, kus 3 kuu jooksul tehti ära puhas miilitsa väljavahetamine politseiga.
Aeg-ajalt on juttu kontseptsioonist aga märksa vähem eestlaste ühest semiootilisest piirajast - sõnast HARIDUS. Eesti rahva (ja isegi eesti inimeste) kriitiline mõtlemine on semiootilistest võtetest krampis. Üks Peterburi juurtega eestlane ja tema õpilased on mitmekümne aasta vältel (kõige paremas usus - muide), produtseerinud üsna palju semiootilisi tekste. Kirjauskne eesti rahvas (ja isegi enamik inimestest) on langenud lummusesse märkidest. Kui varem oli vaimul mõnus ajaloovundament, siis semiootikaga sai vaim lisaks veel ühe suupärase varjupaiga, et maise eluga distantsi hoida.
Raske südamega mängin siin kaasa seda märkide mängu. Loodan, et haridusrevolutsioonis kaovad aukohalt eksitavad ja kammitsevad asjad, nagu ka siinkohal kõneksolev sõna HARIDUS.
Selgitan lähemalt.
Niisiis, millest seisab koos sõna HARIDUS.
Ma esitan kolm selgitust, esimese rahvaliku ja kaks sellist mis sobiksid "akadeemiliste püünede pääle".
1. selgitus, rahvalik.
Ilma kõrgeid litsensse omamatagi tunneb eesti inimene (ja isegi rahvas), et see sõna koosneb kahest osast.
1. HARI- , minu lapsepõlvemail üteldi "pürst", see millega põrandat pühitakse jne.
2. -DUS; esimesel pilgul ei tähendagi see midagi. Eri-litsensiga lugejad tuvastavad siin ehk mingi kavala suhviksi või muu viguri, mille tundmise eest neile palka makstakse.
Teist korda lugedes pole raske märgata, et -dus on pehmemalt väljendatud osutus neljatähelisele sõnale, mida mõnedes kultuurides on keelatud isegi ütelda - see neljatäheline, millega tähistatakse kohta, kust kogu inimsugu koos Jeesus Kristusega (ja suurem osa faunast) Maa peale on ilmunud. Just see emaspoolus inimsoo ürgsel allikal.
Viimane käsitlus on aeg-ajalt üle maa inimestel tõstatunud. Näiteks - ligi 100 aastat tagasi Rõuge kihelkonnas, tolsamal aastal kui kirikutorn kahuritules kannatada sai, oli teema kuum. Kihelkonna tähtsaimas XXXXXasutuses (soovitan seda eksitavat sõna kõigil vältida!) - Rõuge Kihelkonnakoolis olid kaks Munakülast pärit koolipoissi kirjutanud seda neljatähelist sõna esinduslikul Maailma poolkerade kaardile. Munaküla poisid olid seda sõna kirjutanud kaardie mitmesse kohta, mulle ei ole teada täpselt millistesse kohtadesse. Igatahes oli see asi koolijuhataja Antoni jaoks kui mittte katastroof, siis peavalu, sest lisatud kirjutuste tõttu ei saaanud, normiks tunnistatud maateadust selle kaardi abil enam õpetada. Seda keerulisem et raske sõja aeg jne. Kuidas asi lahenes, ei ole mõtet siinkohal pikemalt seletada. Sest ajalugu kirjutavad litsenseeritud võitjad.
Ja HARI-DUS kohta - milleks see tüütu HARI alguses kui nii mahukassõna teine pool.
Osal lugejaist võib vilksatada mõte autori halvast maitsest ja moraalist jne, et püüab köita tähelepanu altpoolt-naba-ainet sõnudes.
Riski sellise sõnumisega ma võtan teadlikult. Sest akadeemilisel viisil seletades on sõna toonus nii roiutav ja haige, et ilma rahvaliku vürtsita sõnub senisest suurema jääaja tulekut ajudesse. Sõna HARIDUS on
2. selgitus, kõlbab püünede pääle.
HARIDUS Alo Rauna või Andrus Saareste (1892-1864) sõnastikus. Saareste sõnastikus on must-valgelt juhatatud, et haridus tuleb harjast või pürstist.
Lehekülje lõpus selgub märksa hullem - haridus on saksaks-saamise vahend. Haridus toimib praegust 1992. a. põhiseadust eitavalt, alates preambulast.
Ei ole vaja nüüd arendada ekstra dialektikat ja semiootikat, et ühest küljest ja teisest küljest, et enne sõda ja Saarestel tähendas haridus seda ning mei ajal hoopis toda.
Valgustus-sajanditest peale on haridus olnud rahva harjutamiseks kaamelisaatuse vaimus. Iga ori hakkab armastama oma aheldaid. Eestlastel on võetud hariduse termin higilõhnalisest põllutöö maailmast.
"Kes ei oskand lugeda, see sai tukast sugeda." Piisava sugemise (st harimise järel) hakkab rahvas (ja inimeselaps ka) lugema. See on olnud moraal.
3. seletus, püünede pääle.
Friedrich Nietsche osuta juba aastal 1883, et Euroopa vaimul on kaameli mentaliteedi needus, et tuleb läbi teha muutused. Zarathustra esimene kõne inimestele - Kolmest_moondusest.html
Juhan Liiv kirjutas alles 1905. a. et "ükskord on Eesti riik!"
Mõlemad need mehed lõpetasid elutee vaimuhaige diagnoosiga. Terve mõistusega inimesel on nende meeste elu tipphetketelt palju õppida.
Me saam täna aru, et kartulivaol küürutavale maarahvale võis haridus vägagi asjakohane olla.
Saatuse tahtel on osutunud eesti HARIDUS paljude keelte keskel kõige kaamelivaimulisemaks. Nagu teisedki Lääne kultuurid, ei ole me lahti saanud kaamelisaatusest, meil veel lisaks ka see sõnaline kammits HARIDUS.
Võrdluseks mõned teised keeled:
ladina educo (suureks kasvatama, toitma, elatama....
ing education
saksa Bildung (von ahd. bildunga ‚Schöpfung, Bildnis, Gestalt‘)
hisp - La educación, (del latín educere 'sacar, extraer' o educare 'formar, instruir')
rootsi - utbildning är den, ofta
soome - koulutus
läti - izglītībal ("glit" tüvi peaks tähendama ilusat, siledat.... iz on eessõna.
leedu - Švietimas (valgus....
mokslinimas (arusaamine, õppimine
vene - образование. (Kuju, eeskuju, moodustumine.)
Märkus: siintoodud teiste keelte sõnaseletused on küllalt masinlikult, pealiskaudselt tehtud. Võivad olla vigased.
Nii raskemeelset, kaamelisammulist põhja kui eesti sõnal HARIDUS - teistes keeltes selle kohapeal ei ole. Rohkem sädet ja helgust on teistel.
Maailm otsib uut haridust. Eesti ilm vajab sellele ka uut nime.
Ma olen sellega väga päri.
Hariduskorraldus tuleb koos juurtega nii puhtaks kitkuda, et see nimi ka unustataks igavesti. Kõik kirjakohad selle sõnaga tuleb üles otsida, see sõna ära ära kustutada ja kui suudetakse - uue adekvaatse sõnaga üle kirjutada. Seda paha sõna väljakammimist ja kustutamist tuleb teha Haridusametkonna ohvitseride ja allohvitseride endi prillide ja kätega, pikendada selleks töölepingut kolmeks kuuks. Kolme kuu vältel tuleb moodustada uus seltskond uue ja adekvaatse elupraktika elamiseks. Eeskuju saab sõbralikust Gruusiast, kus 3 kuu jooksul tehti ära puhas miilitsa väljavahetamine politseiga.
Aeg-ajalt on juttu kontseptsioonist aga märksa vähem eestlaste ühest semiootilisest piirajast - sõnast HARIDUS. Eesti rahva (ja isegi eesti inimeste) kriitiline mõtlemine on semiootilistest võtetest krampis. Üks Peterburi juurtega eestlane ja tema õpilased on mitmekümne aasta vältel (kõige paremas usus - muide), produtseerinud üsna palju semiootilisi tekste. Kirjauskne eesti rahvas (ja isegi enamik inimestest) on langenud lummusesse märkidest. Kui varem oli vaimul mõnus ajaloovundament, siis semiootikaga sai vaim lisaks veel ühe suupärase varjupaiga, et maise eluga distantsi hoida.
Raske südamega mängin siin kaasa seda märkide mängu. Loodan, et haridusrevolutsioonis kaovad aukohalt eksitavad ja kammitsevad asjad, nagu ka siinkohal kõneksolev sõna HARIDUS.
Selgitan lähemalt.
Niisiis, millest seisab koos sõna HARIDUS.
Ma esitan kolm selgitust, esimese rahvaliku ja kaks sellist mis sobiksid "akadeemiliste püünede pääle".
1. selgitus, rahvalik.
Ilma kõrgeid litsensse omamatagi tunneb eesti inimene (ja isegi rahvas), et see sõna koosneb kahest osast.
1. HARI- , minu lapsepõlvemail üteldi "pürst", see millega põrandat pühitakse jne.
2. -DUS; esimesel pilgul ei tähendagi see midagi. Eri-litsensiga lugejad tuvastavad siin ehk mingi kavala suhviksi või muu viguri, mille tundmise eest neile palka makstakse.
Teist korda lugedes pole raske märgata, et -dus on pehmemalt väljendatud osutus neljatähelisele sõnale, mida mõnedes kultuurides on keelatud isegi ütelda - see neljatäheline, millega tähistatakse kohta, kust kogu inimsugu koos Jeesus Kristusega (ja suurem osa faunast) Maa peale on ilmunud. Just see emaspoolus inimsoo ürgsel allikal.
 |
| Noored hariduse refomaijad. Aeg -vabadussõja aastad |
Viimane käsitlus on aeg-ajalt üle maa inimestel tõstatunud. Näiteks - ligi 100 aastat tagasi Rõuge kihelkonnas, tolsamal aastal kui kirikutorn kahuritules kannatada sai, oli teema kuum. Kihelkonna tähtsaimas XXXXXasutuses (soovitan seda eksitavat sõna kõigil vältida!) - Rõuge Kihelkonnakoolis olid kaks Munakülast pärit koolipoissi kirjutanud seda neljatähelist sõna esinduslikul Maailma poolkerade kaardile. Munaküla poisid olid seda sõna kirjutanud kaardie mitmesse kohta, mulle ei ole teada täpselt millistesse kohtadesse. Igatahes oli see asi koolijuhataja Antoni jaoks kui mittte katastroof, siis peavalu, sest lisatud kirjutuste tõttu ei saaanud, normiks tunnistatud maateadust selle kaardi abil enam õpetada. Seda keerulisem et raske sõja aeg jne. Kuidas asi lahenes, ei ole mõtet siinkohal pikemalt seletada. Sest ajalugu kirjutavad litsenseeritud võitjad.
Ja HARI-DUS kohta - milleks see tüütu HARI alguses kui nii mahukassõna teine pool.
Osal lugejaist võib vilksatada mõte autori halvast maitsest ja moraalist jne, et püüab köita tähelepanu altpoolt-naba-ainet sõnudes.
Riski sellise sõnumisega ma võtan teadlikult. Sest akadeemilisel viisil seletades on sõna toonus nii roiutav ja haige, et ilma rahvaliku vürtsita sõnub senisest suurema jääaja tulekut ajudesse. Sõna HARIDUS on
- orjalik,
- madal,
- masendav
- ja lisaks Põhiseaduse vastane.
 |
| Haridus Andrus Saareste sõnastikus. |
2. selgitus, kõlbab püünede pääle.
HARIDUS Alo Rauna või Andrus Saareste (1892-1864) sõnastikus. Saareste sõnastikus on must-valgelt juhatatud, et haridus tuleb harjast või pürstist.
Lehekülje lõpus selgub märksa hullem - haridus on saksaks-saamise vahend. Haridus toimib praegust 1992. a. põhiseadust eitavalt, alates preambulast.
Ei ole vaja nüüd arendada ekstra dialektikat ja semiootikat, et ühest küljest ja teisest küljest, et enne sõda ja Saarestel tähendas haridus seda ning mei ajal hoopis toda.
Valgustus-sajanditest peale on haridus olnud rahva harjutamiseks kaamelisaatuse vaimus. Iga ori hakkab armastama oma aheldaid. Eestlastel on võetud hariduse termin higilõhnalisest põllutöö maailmast.
"Kes ei oskand lugeda, see sai tukast sugeda." Piisava sugemise (st harimise järel) hakkab rahvas (ja inimeselaps ka) lugema. See on olnud moraal.
3. seletus, püünede pääle.
Friedrich Nietsche osuta juba aastal 1883, et Euroopa vaimul on kaameli mentaliteedi needus, et tuleb läbi teha muutused. Zarathustra esimene kõne inimestele - Kolmest_moondusest.html
Juhan Liiv kirjutas alles 1905. a. et "ükskord on Eesti riik!"
Mõlemad need mehed lõpetasid elutee vaimuhaige diagnoosiga. Terve mõistusega inimesel on nende meeste elu tipphetketelt palju õppida.
Me saam täna aru, et kartulivaol küürutavale maarahvale võis haridus vägagi asjakohane olla.
Saatuse tahtel on osutunud eesti HARIDUS paljude keelte keskel kõige kaamelivaimulisemaks. Nagu teisedki Lääne kultuurid, ei ole me lahti saanud kaamelisaatusest, meil veel lisaks ka see sõnaline kammits HARIDUS.
Võrdluseks mõned teised keeled:
ladina educo (suureks kasvatama, toitma, elatama....
ing education
saksa Bildung (von ahd. bildunga ‚Schöpfung, Bildnis, Gestalt‘)
hisp - La educación, (del latín educere 'sacar, extraer' o educare 'formar, instruir')
rootsi - utbildning är den, ofta
soome - koulutus
läti - izglītībal ("glit" tüvi peaks tähendama ilusat, siledat.... iz on eessõna.
leedu - Švietimas (valgus....
mokslinimas (arusaamine, õppimine
vene - образование. (Kuju, eeskuju, moodustumine.)
Märkus: siintoodud teiste keelte sõnaseletused on küllalt masinlikult, pealiskaudselt tehtud. Võivad olla vigased.
Nii raskemeelset, kaamelisammulist põhja kui eesti sõnal HARIDUS - teistes keeltes selle kohapeal ei ole. Rohkem sädet ja helgust on teistel.
Maailm otsib uut haridust. Eesti ilm vajab sellele ka uut nime.
neljapäev, 21. veebruar 2013
Imestus. Ahaa! Näpuganäitamine. (Castellsi puhul)
Võrguühiskonna autoriteetseim akadeemiline seletaja on sotsioloog Manuel Castells.(s.1942 ) http://et.wikipedia.org/wiki/Manuel_Castells
Triloogia - Information Age (Infoajastu; 1996-1998).
Castellsiga seoses on tekkinud mul kolm isiklikku suhtumist - 1. IMESTUS; 2. AHAA. HEUREKA! 3. NÄPUGANÄITAMINE.
1. Imetsus on mul eestlaste ignorantsi üle, mis valitseb Castellsi ja võrguühiskonna akadeemilise käsitluse vastu. Eesti keeles on siiani Castellsilt ainult üks peatükk Pekka Himaneni raamatus.
Eestikeelsed targutused võrgust on intuitiivsed või tehnikaülikoolist pärit. Võib olla ka noorema konsumeraadi (tarbijaskonna) kogemusest kantud.
Miks pole jõudnud võrgumõistmise loogika eesti inimeseseletusse?
2. AHHAA! TÕEPOOLEST ! Seda oletasin mina ka! Nii ütlen ma Castellsi seletuse peale, et üheks võrguühiskonna sünnijuureks oli 1960 aastate protestikultuur, eriti 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumine. Nende aastate Lääne-Euroopa oli oluline vabameelse populaarkultuuri sünniks, see levis raadio ja TV kaudu üle maailma, isegi sotsialismileeri. 1960-date vaba vaimuga tegijate tõttu ei püsinud arvutiside USA armee salastuses vaid noortest spetsialistide akergel käel levis kohe laiemalt.
Ida-eurooplased saavad sellest osa suure hilinemisega. 60-date aastate Ida-Euroopas toimus ka vabadusliikumine aga see jäi must-valgesse poliitilisse loogikasse. Ida-euroopa 60-date vabadusmõte arenes eeskätt viisavabaduse tähenduses ja vaimses sisu oli 20-sajadi sotsialistliku reaalsuse eitamine, pöördumine sõjaeelsesse kuldaega. Sõjaeelne elusisu oli aga 19 sajandi vaimus, kunagi Herderi sõnastatud.
Selles vaimus taasiseseisvus Eesti, selle vaimuga püüame summutada 21.sajandi turbulentse.
"Uue aja keerised pole mõistmiseks! Ajud tuleb raamida 19. sajandi ettekujutuses." Niimoodi mõtleme ja laulame.
3.NÄPUGANÄITAMINE. Minu arust on Castellsi seletuses siiski üks lünk, millele tuleb osutada. Selle lünga praktiliseks täitjaks saaks olla just eesti-mõõdus vaimuaktiivsus.
Kõigepealt: Castellsi põhiteesidest üks on eesti või udumurdi (veel enam Võru, mulgi, Sõru, Haanja jne) vaimu jaoks väga oluline, ja jälle pole meie maile jõudnud.
Tegelikult - eestikeelses netis see ringleb:
See on idenditeedi probleemist praeguses maailmas. Keegi on tõlkinud niiviisi:
"meie ühiskonnad struktureeruvad üha enam
Võrgu
ja Mina
bipolaarse opositsiooni ümber"
Võrk tähendab uusi, võrgustatud organisatsioonivorme;
Mina tähendab mitmesuguseid praktikaid, mille abil inimesed püüavad taaskinnitada identiteeti ja tähendust kiire muutumise maastikul.
Nüüd tuleb osutada, et Castellsi ei ava lausejuppi "MINA tähendab mitmesuguseid praktikaid". Täpsemini - Castells läheneb nendele mitmesugustele praktikatele ainult globaalsest, suure võrgu otsast. Seletades diipolist "Võrk ja Mina" kipub ununema "Mina" lähem ümbrus - Minust pereliikmeni, Minust naabrini, Minust klassikaaslaseni jne. Tahaplaanile on nihkunud mitmete põlvede jooksul ja eriti viimastel aastakümnetel jooksul silmast-silma kommunikatsiooni praktika, kõik need ürgsed suhtlemismoodused mis loodusest päri, mis ilma tarkade leppemärkide ja tehnoloogiateta toimuvad. Või alles paar põlvkonda tagasi üsna hästi toimisid. Seesama inimese silmast-silma suhtlusvõrugustik on ka VÕRGUSTIK, see on samuti skematiseeritav võrgu- ja kommunikatsiooniloogika alusel.
Aga see teema ei ole populaarne. Ainult müügimeeste koolituses tuntakse huvi silmast-silma suhtluse meisterlikkuse vastu. Aga see on siiski valdavalt ühe pooluse domineerimise suhtlus. Niisama nagu jätkub koolipraktika ühepolaarsena.
Olen näinud lähedalt, kuidas on kidunud võrukeelne lähisuhtluse toonus: kalendris tiksusid 20. sajandi lõpukümnendid, aktivistide töökavade ja tegevuse aluseks said 19. sajandi ideaalid. Taasisesisvumise aegne olustiku analüüsi võimetus on mõistetav, aastakümneid oli viljeletud lihtsakoelist mustvalget vundamentalismi - ühed punalipulist, teised rahvuslipulist.
Kõige viimaste aastakümnete elupraktika tõi maailma võrgustikulise korralduse.
Küllalt arusaadav, et "suurtes keeltes" töötav võrgustikuteoreetik Castells kujundas oma õpetuse nn "suure silmaga võrgu" jaoks. Sellises suure silmaga võrgus kahesilmavahele jäämise saatusest ei pääse ei võrulane ega sõrulane. Kui väikestes kogukondades - kohaliku keeletunnetusega või rohujuurevisa eluviisigaja kõigis teistes - otsitakse oma kestmise teed ja mehhanismi, siis tuleb arvestada et praeguse maailmas on Herderi loogika asemel oluline Castellsi loogika. Niisama tuleb mõista, et Castellsi ja co sõnastatud võrgustikupilt on lähisuhtluse "kapillaarvõrgustiku" osas puudulik.
Loomulik oleks, et väiksema koosluse vaimus võrsuks ise uue aja lähikommunikatsiooni praktika. Suure-silma võrgus on küllaga loovat mängulusti, et sellisele väikse-võrgu võrsumisele/taastumisele vastu tulla. Selle mängulusti heaks teejuhiks on Castellsi noor kolleeg Pekka Himanen
Silmast-silma võrgu puhul on paras mõistatus, miks pole sellekohased olemasolevad praktikad siiani lõimunud suure võrgu loogikaga, kestavad marginaalsete huviklubidena. Vt lingid allpool.
http://exinimene.blogspot.com/2013/02/stsedrovitski-kooli-seletus-lootuse.html
http://exinimene.blogspot.com/2013/02/tartu-ja-eesti-mottetalgud-lootuse.html
See on ka juba eraldi jutt.
---------------
Kokkuvõtvalt, see kolmas osa siin on lihtsalt väike vihje väga olulisele suurele teemale. Kui see teema käivitu, siis käivituvad arvukad koolkonnad ja praktikad. Kui ei käivitu, siis elab aimatav arvukas tegelaskond mõnusalt surmani, televiisorit ja õlut nautides.
teisipäev, 19. veebruar 2013
Alexander Bard ja NETOKRAATIA, (Lootuse juurte skeemil)
Praegus elukorralduse mõistmise ja tulevikust arutlemise eelduseks on võrgustruktuuride mõistmine.
Üheks populaarseks sissejuhatajaks sobib Aleksander Bard (s. 1961.)
Koos teise rootslase (Jan Söderqvist, s. 1961) avaldasid nad 2000.a. raamatu "Netokraatia. Uus eliit ja elu pärast kapitalismi".
2003 ilmus see raamat inglise keeles, nüüdseks ilmunud 16 keeles, maailmas hästi tuntud. Eesti keeles mitte.
"Netokraatiaaa" on esimene raamat triloogiast
"The Futurica Trilogy". järgmised osad on "The Global Empire" (2003) ja "The Body Machines" (2009)
"Netokraatias" seletatakse kuidas ühiskond ja selle mõistmine on arenenud, kuidas uued aktiivsed eliitjõud moodustuvad ja reaalset elukorraldust teostavad ja kuidas üldsust jätkab mõtlemist eelmise või isegi üle-eelmise reaalsuse usus. Kuidas toimub ühiskonna ümberstukturiseerimine, läbi reaalsete protsesside ja inimgruppide enesenägmise ja harjumuste.
Uus eliidi jaoks on raha käsutamisest olulisem informatsiooni valdamine ja toonus informatsiooni loomises/käitlemises uutes tehnoloogiate abil. Alamkihiks osutuvad tarbijad. Tarbijad on kõik kokku nagu netokraatliku ühiskonna suur magu. kust käivad läbi nii reaalsed tarbimiskaubad kui meelelahutus ja massihuvile vastavalt tempereeritud infomassiiv. Kunagi oli proletariaat, nüüd on reaalsuseks konsumeriaat.
Väga sisukas intervjuu vene keeles, minu arusaamisel aastast 2010.
http://chewbakka.com/brains/bard_philosophy
Alexander Bard peab ühiskonna mõtestamisel akadeemilistest filosoofidest olulisemaks aktiivse elupraktikaga inimesi. Tema enda elukäik sobib hästi selliseks näiteks.
Alexander Bard
sündis 1961. a. Rootsis. Pärast keskkooli
elas mõned aastad USA-s ja Amsterdamis,
õppimine ja seksitöö.
Kõrgharidus - Stockholm School of Economy 1984-88
Showbusiness.
Oma lavakujul sätib soengu vahel nii nagu Nietzsche, vahel nagu Lenin
Pilte internetis
Populaarseim ansambel The Army of lovers
Vacuum
Alcazar
Veel tegeleb ta muusika väljaandmisega, on aktiivne religioosselt ja poliitiliselt.
http://en.wikipedia.org/wiki/Alexander_Bard
http://alexanderbard.blogspot.com/
| Bard ja Söderqvist |
Koos teise rootslase (Jan Söderqvist, s. 1961) avaldasid nad 2000.a. raamatu "Netokraatia. Uus eliit ja elu pärast kapitalismi".
2003 ilmus see raamat inglise keeles, nüüdseks ilmunud 16 keeles, maailmas hästi tuntud. Eesti keeles mitte.
"Netokraatiaaa" on esimene raamat triloogiast
"The Futurica Trilogy". järgmised osad on "The Global Empire" (2003) ja "The Body Machines" (2009)
"Netokraatias" seletatakse kuidas ühiskond ja selle mõistmine on arenenud, kuidas uued aktiivsed eliitjõud moodustuvad ja reaalset elukorraldust teostavad ja kuidas üldsust jätkab mõtlemist eelmise või isegi üle-eelmise reaalsuse usus. Kuidas toimub ühiskonna ümberstukturiseerimine, läbi reaalsete protsesside ja inimgruppide enesenägmise ja harjumuste.
Uus eliidi jaoks on raha käsutamisest olulisem informatsiooni valdamine ja toonus informatsiooni loomises/käitlemises uutes tehnoloogiate abil. Alamkihiks osutuvad tarbijad. Tarbijad on kõik kokku nagu netokraatliku ühiskonna suur magu. kust käivad läbi nii reaalsed tarbimiskaubad kui meelelahutus ja massihuvile vastavalt tempereeritud infomassiiv. Kunagi oli proletariaat, nüüd on reaalsuseks konsumeriaat.
Väga sisukas intervjuu vene keeles, minu arusaamisel aastast 2010.
http://chewbakka.com/brains/bard_philosophy
Alexander Bard peab ühiskonna mõtestamisel akadeemilistest filosoofidest olulisemaks aktiivse elupraktikaga inimesi. Tema enda elukäik sobib hästi selliseks näiteks.
Alexander Bard
sündis 1961. a. Rootsis. Pärast keskkooli
elas mõned aastad USA-s ja Amsterdamis,
õppimine ja seksitöö.
Kõrgharidus - Stockholm School of Economy 1984-88
Showbusiness.
Oma lavakujul sätib soengu vahel nii nagu Nietzsche, vahel nagu Lenin
Pilte internetis
Populaarseim ansambel The Army of lovers
Vacuum
Alcazar
Veel tegeleb ta muusika väljaandmisega, on aktiivne religioosselt ja poliitiliselt.
http://en.wikipedia.org/wiki/Alexander_Bard
http://alexanderbard.blogspot.com/
esmaspäev, 18. veebruar 2013
Kogemus ignoreerimiseks... või õppimiseks?
Üks
huvitav ajakirjanduslik kogemus seoses võrgustikulise elukorralduse
mainimisega. Saaremaal, kohalikus ajalehes Meie Maa, ilmus
22.01.2013. Hardo Aasmäe regionaalpoliitilikat käsitlev kommentaar
"Torgu – piirkondlik vanadekodu?"
(artikkel).
See oli Hardo arendus oma
mõtisklustele Eesti regionaalpoliitika nõrkusest, mis olid varem
Eesti Päevalehes avaldatud ("Regionaalpoliitika puudumise hind"
16.01.2013.
artikkel).
Minule näis teemaarendus pisut populistliku ja valimisloosungeid
meenutavana. Tekitas tungi seda omakorda kommenteerida - seda enam,
et ise nüüd Hardo poolt näituseks toodud Torgus elan. Hardo
kirjatükk ajendas mind lisama vaadet, mis vaatleks asjade seisu,
lähtudes, ühelt poolt, kitsamalt kohaliku kogukonna ja teisalt
laiemalt globaalsete arengute perspektiividest. Et kuna tänase
maailmakorralduse globaalne lagunemine on juba alanud, siis kandub
elu raskuspunkt mitte liiga kauges tulevikus taas maale tagasi. Ja et
selleks peaks juba valmistuma asuma ka maainimesed. See lugu
(Rohujuurealune pilvepiiripealne vaade) ilmutati Meie Maas
18.02.2013.
(artikkel).
Mis
selle juures huvitavat sündis, oli see, et toimetus lõikas (hea
kombe kohaselt eelnevalt autoriga konsulteerimata) minu artiklist
välja ühe konkreetse lõigu. Ei, ei olnud tegu ruumipuudusega, sest
artikli päisesse paigutati hiigelsuur ja asjasse väga vähe puutuv
foto ühest kohalikust rahvalikust ürituset. Arvan, tegu oli
sellega, et antud lõik jäi toimetajaile arusaamatuks. Mis see siia
puutub? Niipalju, et see oli minu enese arust üks olulisem lõik,
milles püüdsin osutada, kuis võiks maaelu kohalike loovas
ühistegevuses arendada, nagu muiste. Hüljates valgustuslikud mallid
ja ootuse kõrgelt, kaugelt saabuva targa suuniste järele. Just
selle konkreetse lõigu väljajätmine mõjus mulle üsna
kummastavalt. Ei oska seda seletadagi. Ja veel, lisaks muule oli
selle lõigu sõnastus, küll veidi muudetud kujul, UralEst
saadik teene. Peaaegu tema tsitaat, mis mulle oma väga hea
sõnastuse tõttu meeltesse lõikunud oli. Ja veel, ilma selle
lõiguta muutus tekstiosa positiivsemat laadi ettepanekust tüüpilise
nurisemise sarnasemaks. Kõik need asjad kokku andsid sellele seigale
minu jaoks ... mingi märgilise tähenduse, nagu on saanud kombeks
öelda.
Seega
siis, kas järeldada, et teema on (ilma sissejuhatuseta?) tavamõtlemise
jaoks udusem, kui ufojutud, või järeldada, et tuleb mingil teisel
moel seletada või mida veel...? Või et siinse blogi
kirjutajad/lugejad on ... mmm ... pehmelt väljendudes ebastandardse mõtlemisega?
Kuis oleks õige seletada ebakonventsionaalseid asju meie moodsal ajal,
mil Piibli või Zarathustra stiil juba ammugi pääle ei lähe?
Lihtsalt
taustaks ka see väljalõigutud tekstijupp (punasega), koos paari
halastust leidnud lausega ees ja taga:
/.../Siiski
jätkub põhjendamatu lootmine "Heale Tsaarile", kes meie
muresid kõrgelt ja kaugelt lahendama tõttab. On aeg, et
maakogukonnad asuks ise endi muresid lahendama, sest sisulist abi
pole kuskilt loota. Reaalseks
regionaalpoliitikaks saaks seega kohapeal ühistegevuse ja
kogukondade elujõu taaskasvatamine. Seda liikudes võrgustikulise,
mitte hierarhilise korralduse suunas, nagu täna. Muiste oli enamus
elukorraldusest kogukonna enese võrgustiku sisene, nagu ka veel
teise ilmasõja eelsel Ruhnu saarel. Nüüd, vastandina, on paljude
põlvede inimeste tähelepanu keskmes olnud universaalsed mudelid
kõrgelt ja kaugelt. Isegi silmast-silma suhtlemise vajadus ja oskus
on kängunud. Selle taasõppimiseks ei piisa raamatuist, arvuteist,
TV-st. Seda tuleb päriselus treenida, nagu klaverimängu, tantsu või
muu reaalse oskuse omandamist, kus on oluline praktika, tegemine.
Muidugi
suudavad vähesed ladusalt, valusate õppetundideta, lülituda meie
tänaselt valgustuslikult ja egoistlikult elukorralduselt ümber
aktiivsesse, sünergeetilisse, empaatilisse ühistegevusse. Loobuda
pimesi järgimast kellegi enamus-valitu või spetsialisti poolt ülalt
alla jagatavaid juhised. Ning asuda selle asemel ise omaenda
kogukonna ühishuvist lähtuva, konsensusliku otsustamise ja
tegutsemise juurde. Kuid muud teed ei jää.
Harjumatuist raskusist hoolimata ei tohi jätkata naiivset lootmist,
et projektitamise kõrvale ülaltpoolt ka sisuline regionaalpoliitika
üllitatakse. Olekski lausa ülekohtune valitsusaparaadilt
seniteostamatut nõuda nüüd, ajal, mil too peab hääbuva
globaalmajanduse taustal paaniliselt riiki õhemaks hööveldama.
Maarahval (loe Eestil) ei ole aega raisata/.../
Vot sellised mõtted...
laupäev, 16. veebruar 2013
Mis on ja mis toimub, kui miski muutub.
Praegu tunnistavad paljud, et miski muutub. Paljudes valdkondades on muutumine. Muutumist leidub rohkem kui mõnusat püsivust; rohkem kui tüütut ja hulluks ajavat püsivust.
Kadunud laulukeele õpetuse ümarvaade 24. I Viljandi pärimusmuusika aidas. (Taive Särg)
Lugedes osutatus, kuis ühe valdkonna tegusad ja huvilejad inimesed seletavad oma jäämise ja muutumise mõtteid, tuli tahtmine ütelda, et sellised püsimine <> muutumise arutused on viljakamad, kui teemas osalevad mitmete valdkondade võitlejad. Sest palju valdkondi teadvustavad ju praegu oma (püsimine <> muutumine) teemat.
Üksi või üheskoos?
Elu ongi ainu üks pidev (püsimine <> muutumine). Kuivõrd üksi või üheskoos teistega me seda teeme, võib tunduda vaba valikuna. See peab kah - paika, mõnel määral. Elukaared võivad olla vägagi erinevad, igaüks peaks suutma midagi ise oma elus korraldada...
Aga mõtleme kahest punktist elukaarel, mis enamus elude lõikes on küllalt sarnased: suremine ja sündimine
Suremine. Suremist meist keegi kogemuslikult ei tea. Aga küllalt loomulik on arvata, et sureme kõik üksi. Surija ümber võib olla häid teelesaatjaid, aga osaleb ses minekus ikkagi üks. Surija on individualist. Ma ei tea, kas mõrva puhul on teisiti? Et tapja ja tapetav on mõlemad osalejad?
Sündimine. Sündi oleme kõik kogenud, aga mis vingerpuss - me ei mäleta sest midagi. Ainult udused mälestused ema juttudest. Ainult viimastel kümnenditel on levinud sündimise filmimine. Võib olla aitab filmimine kedagi, kui saab vaatleja positsioonis hiljem oma sündi ja esimesi hingetõmbeid vaadata, küllap on mina tunne sellise vaate omajal teistmoodi, rikkam.
Aga tagasi teema juurde: kuivõrd sünnime üksi või üheskoos? Sündimine on pigem rohkem ühistegevus - peale sündija on füüsiliselt asjas hõivatud ka sünnitaja. Vähemalt duett. Ja sünnitaja on palju tõsisemalt sünnituses tegev, olen aru saanud.
Veel enam! Rahvas nimetab "suure vaeva nägijaks" hoopis isa. Tõsi-materialist võib isa osaluse vaidlustada, ja salata ja välistada. Sellist kommet esineb. Aga üldsoovitatav on ikka et suure vaeva nägija oleks asja sees ja osaleks täiega kõigis etappides, veel enam - osaleks täiega pikalt enne ja pärast ikka ka, koos kogu oma - taristuga.
Ei hakka pikemalt kulutama kirjapinda - võtan kokku:
suremine - üksiarendus
sündimine - ühisüritus.
Elukaare kaks suurimat ja tähtsamat tundi - suremine seletatav kui üksiarendus ja
sündimine - miinimum 2-3 inimese füüsiline osalus ning sageli ja soovitavalt terved konsiiliumid ja taristud käsipidi sees.
Moraal:
Muutusi mõistatades ja muutes tuleks eelistada sünni mõtteriimi, kuhu mitmeid osalisi-manulisi mässitud.
Kadunud laulukeele õpetuse ümarvaade 24. I Viljandi pärimusmuusika aidas. (Taive Särg)
Lugedes osutatus, kuis ühe valdkonna tegusad ja huvilejad inimesed seletavad oma jäämise ja muutumise mõtteid, tuli tahtmine ütelda, et sellised püsimine <> muutumise arutused on viljakamad, kui teemas osalevad mitmete valdkondade võitlejad. Sest palju valdkondi teadvustavad ju praegu oma (püsimine <> muutumine) teemat.
Üksi või üheskoos?
Elu ongi ainu üks pidev (püsimine <> muutumine). Kuivõrd üksi või üheskoos teistega me seda teeme, võib tunduda vaba valikuna. See peab kah - paika, mõnel määral. Elukaared võivad olla vägagi erinevad, igaüks peaks suutma midagi ise oma elus korraldada...
Aga mõtleme kahest punktist elukaarel, mis enamus elude lõikes on küllalt sarnased: suremine ja sündimine
 |
| Sündimine on ühistegevus |
Sündimine. Sündi oleme kõik kogenud, aga mis vingerpuss - me ei mäleta sest midagi. Ainult udused mälestused ema juttudest. Ainult viimastel kümnenditel on levinud sündimise filmimine. Võib olla aitab filmimine kedagi, kui saab vaatleja positsioonis hiljem oma sündi ja esimesi hingetõmbeid vaadata, küllap on mina tunne sellise vaate omajal teistmoodi, rikkam.
Aga tagasi teema juurde: kuivõrd sünnime üksi või üheskoos? Sündimine on pigem rohkem ühistegevus - peale sündija on füüsiliselt asjas hõivatud ka sünnitaja. Vähemalt duett. Ja sünnitaja on palju tõsisemalt sünnituses tegev, olen aru saanud.
Veel enam! Rahvas nimetab "suure vaeva nägijaks" hoopis isa. Tõsi-materialist võib isa osaluse vaidlustada, ja salata ja välistada. Sellist kommet esineb. Aga üldsoovitatav on ikka et suure vaeva nägija oleks asja sees ja osaleks täiega kõigis etappides, veel enam - osaleks täiega pikalt enne ja pärast ikka ka, koos kogu oma - taristuga.
Ei hakka pikemalt kulutama kirjapinda - võtan kokku:
suremine - üksiarendus
sündimine - ühisüritus.
Elukaare kaks suurimat ja tähtsamat tundi - suremine seletatav kui üksiarendus ja
sündimine - miinimum 2-3 inimese füüsiline osalus ning sageli ja soovitavalt terved konsiiliumid ja taristud käsipidi sees.
Moraal:
Muutusi mõistatades ja muutes tuleks eelistada sünni mõtteriimi, kuhu mitmeid osalisi-manulisi mässitud.
reede, 15. veebruar 2013
Tuleb šamaaniretk Viljandisse, etenduskunstide jakku.
Eile, 14. veebruaril sattusin peaaegu juhuslikult Tartus üritusele, kus Anzori Barkalaja kõneles pealkirjaga
"Ühe kooli toimimine: vaade kultuurisemiootilisest lukuaugust".
http://www.facebook.com/events/259843637482773/
Kuulajateks oli umbes 30 noort inimest. Kõneks oli Viljandi Kultuurikolledzi kui tehnikumilaadse õppeasutuse juhtimine kõrgkoolide maastikule, kooli sisemine ümberkorraldamise mõtestatud tee ja vahekorrad teiste asutustega Eestis. Jutt käis semiootika ja psühholoogia võtetele osutades.
Jutuks ei tulnud eriti hariduse ja kõrghariduse sisuline muutumisprotsess üldse praeguses Eestis või maailmas.
Me oleme Kaupoga kõnelenud sellest patuteest ja "läks-nagu-alati" perspektiivist, mis käesolevat eXinimene.blogspot.com aktiivsust võib tabada; et võime ise ka libiseda valgustusrutiini enesepettusse.
Ühe pääsemislootusena oleme mõelnud esimesel võimalusel otsida kaasamõtlemist ja -tegemist teatritoonusega seltskonnas. Pikakannu Kadiga ja Vodi-küla Alvariga oli juba augustis asi päris konkreetne.
Oletasime sobiva toonuse ilmutamist ka Viljandi Kultuurikoolis. Miks mitte kohe nüüd märku anda - mõtlesin.
Võtsingi seal rektorihärral palituvarrukast kinni, kui ta juba hakkas kuhugi ära jooksma. Et vot - me oleme siin pusinud kogukondade elujõu taastumise sädemekesi kogudes, et on mööda maad üks ja teine, kes püüab ülevalgustuse ajupesus mõistuse juurde jääda. Et otsime väikest punti teatritoonusega inimesi, kes suudaks improviseerida teemal RISOOM maakeeli ja elusalt, mitte valgustuslikult. Kas ülikooli tarkadel peadel on oma õppekavade sättimise vahel, ja leivapeale-vorsti-etüüdi harjutamise kõrval - aega natuke põikamiseks kogukondade sünnivalu enese-eitusse?
"Plaane ja tegemisi saab ajas tihendada! Saab Ikka!" - oli rektorihärra kindlasõnaline.
Seletas, et kultuuriakadeemia etenduskunstide jaos on juba hakatud kooli huvijuhi ja rahvamaja ringijuhtimise õpetuse kõrval tegelema ka sellisega. Et tulgu me oma jutuga platsi, ta juhatab ise juba sisse etenduskunstides.
Meie jutt oli lühike, vast paar minutit. Barkalaja reaktsioon oli ülemuse vääriliselt positiivne. Mulle näis, et ta sai aru esimesest seletamisest; mulle näist et kontakt toimus.
Hetkel arvan, et hiljemalt nädala pärast vaja minna selle jutuga sinna pärale, etenduskunstide jakku Viljandis.
"Ühe kooli toimimine: vaade kultuurisemiootilisest lukuaugust".
http://www.facebook.com/events/259843637482773/
Kuulajateks oli umbes 30 noort inimest. Kõneks oli Viljandi Kultuurikolledzi kui tehnikumilaadse õppeasutuse juhtimine kõrgkoolide maastikule, kooli sisemine ümberkorraldamise mõtestatud tee ja vahekorrad teiste asutustega Eestis. Jutt käis semiootika ja psühholoogia võtetele osutades.
Jutuks ei tulnud eriti hariduse ja kõrghariduse sisuline muutumisprotsess üldse praeguses Eestis või maailmas.
Me oleme Kaupoga kõnelenud sellest patuteest ja "läks-nagu-alati" perspektiivist, mis käesolevat eXinimene.blogspot.com aktiivsust võib tabada; et võime ise ka libiseda valgustusrutiini enesepettusse.
Ühe pääsemislootusena oleme mõelnud esimesel võimalusel otsida kaasamõtlemist ja -tegemist teatritoonusega seltskonnas. Pikakannu Kadiga ja Vodi-küla Alvariga oli juba augustis asi päris konkreetne.
Oletasime sobiva toonuse ilmutamist ka Viljandi Kultuurikoolis. Miks mitte kohe nüüd märku anda - mõtlesin.
Võtsingi seal rektorihärral palituvarrukast kinni, kui ta juba hakkas kuhugi ära jooksma. Et vot - me oleme siin pusinud kogukondade elujõu taastumise sädemekesi kogudes, et on mööda maad üks ja teine, kes püüab ülevalgustuse ajupesus mõistuse juurde jääda. Et otsime väikest punti teatritoonusega inimesi, kes suudaks improviseerida teemal RISOOM maakeeli ja elusalt, mitte valgustuslikult. Kas ülikooli tarkadel peadel on oma õppekavade sättimise vahel, ja leivapeale-vorsti-etüüdi harjutamise kõrval - aega natuke põikamiseks kogukondade sünnivalu enese-eitusse?
"Plaane ja tegemisi saab ajas tihendada! Saab Ikka!" - oli rektorihärra kindlasõnaline.
Seletas, et kultuuriakadeemia etenduskunstide jaos on juba hakatud kooli huvijuhi ja rahvamaja ringijuhtimise õpetuse kõrval tegelema ka sellisega. Et tulgu me oma jutuga platsi, ta juhatab ise juba sisse etenduskunstides.
Meie jutt oli lühike, vast paar minutit. Barkalaja reaktsioon oli ülemuse vääriliselt positiivne. Mulle näis, et ta sai aru esimesest seletamisest; mulle näist et kontakt toimus.
Hetkel arvan, et hiljemalt nädala pärast vaja minna selle jutuga sinna pärale, etenduskunstide jakku Viljandis.
teisipäev, 12. veebruar 2013
Deleuze (skeemil lootuse juurtest)
Käesolev tekst on kirjutatud selgitamaks ühes varasemas postis: Skeemi Lootuse vaimu juured - miks on seal Gilles Deleuze elujoon. Kui ma nüüd ütlen, et proovin seletada Deleuzet , siis see on
tegelikult üks vigurijutt. Öeldes - Deleuze, ma mõtlen tegelikult kõiki
20. sajandi teise poole prantsuskeeles mõtlejaid. See kõik on väga
mahukas, ja väga elav, peadpööritav meile, kes me oleme staatiliste mudelite
peal koolitatud. 
Kiirelt suudan siinkohal natuke seletada vaid oma enda optimismi.
Tehnoloogiliste üllatuste voog ja samalaadne ingliskeelsete tekstide voog, milles püütakse tehnoloogiat ja selle keskel elamist seletada jätavad ridadevahelt paistma kõrbekartuse.
Prantsuse vaimule Deleuze poolsest küljest lähenedes taganeb kõrbekartus, sest tajud oaasi lähedalolu. See tajutekitaja on nii veenvalt suur, et võib osutuda lausa Amazoonase vihmametsaks.
Minus ei tekita kompleksi see, et ma mõningaid Deleuze mõttekäike esimese pilguga jälgida ei suuda - nii kiiresti kui tekstide skannimine võiks lubada. Omainimese tunde tema vastu tekitab see kergus, kuidas ta kolme lausega pühkis Nietzschelt minema eksitavate legendide müra.
Praeguse aja inimeseseletuses kuhugi väljajõudmiseks on prantslaste seletused möödapääsmatud.
Selline jutt sobiks siin arendada niiviisi:
- 1968. aasta üliõpilasrahutused olid 20. sajandi pöördepunkt, selles sündis ja levis mujale uuem inimesetarkus. Seal sündis vaim, mille kandjad lõid hiljem näiteks vaba interneti. (Castellsi seletus). Võrk oleks võind jääda salastatud militaarseks teenistuseks, väga kauaks kui polnuks ilma Pariis 68.
- Gilles Deleuze koos kahe kaastöölise - Foucault ja Guattariga. Neist kõige populaarsem Foucault.
- Kogu nende laiem seltskond Pariisi 8. Ülikoolis
- Deleuze jt. õpetajad Sorbonnes (ma ei osanud leida, millal Ferdinand Alquié lõpetas oma professuuri Sorbonnes, seepärast on skeemil tema Sorbonne perioodi lõpus viltune küsimärkidega joon)
- Valik teisi olulisi prantslasi
- Nietzsche tähendus kaasaja eelmänguna. Nietzsche teoste Prantsumaal tähtistaja ja toimetaja oli Candillac, Sorbonne üks stzaaikaim õpetaja, Deleuze õpetaja.
Mis ja kuidas toimus mais 1968. a. Pariisis?
Kuidas toimus Pariisi 8. Ülikooli kui tulevikulootuse loomine?
Milline oli see haridusenägemus, mis selles ülikoolis pidi ellu kutsutama?
Miks tõmmati mõni aasta hiljem see ülikool maha Prantsmaa arenguprioriteetide nimekirjast?
Kuidas elab see ülikool praegu?
Skeemilnäidatud iskud wikipeedias
http://en.wikipedia.org/wiki/Jacques-Marie-Émile Lacan
http://en.wikipedia.org/wiki/Maurice_Blanchot
http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Bourdieu
http://en.wikipedia.org/wiki/Alain_Badiou
http://en.wikipedia.org/wiki/Daniel Bensaïd
http://en.wikipedia.org/wiki/Jacques_Derrida
http://en.wikipedia.org/wiki/Georges_Canguilhem
http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Hyppolite
http://en.wikipedia.org/wiki/Ferdinand Alquié
http://en.wikipedia.org/wiki/Maurice_de_Gandillac
http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Paul_Charles_Aymard_Sartre
http://en.wikipedia.org/wiki/Gilles_Deleuze
http://en.wikipedia.org/wiki/Michel_Foucault
http://en.wikipedia.org/wiki/Félix Guattari
http://en.wikipedia.org/wiki/Sylvain_Lazarus
http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-François Lyotard
http://en.wikipedia.org/wiki/Antonio_Negri
http://en.wikipedia.org/wiki/Éric Rohme
esmaspäev, 11. veebruar 2013
Tartu kool ja eesti mõttetalgud (Lootuse juurte pildi seletamiseks)
Eesti elu ja tänapäevase mõtlemiskultuuri kokkusobitamise üht lugu võiks alustada 1970-date Tartust.
Mitme põlve jooksul oli ka Eestis kujunenud valgustuslik dualism - mõte ja sõna oli inimeste juurest ära viidud ja pakitud ilusatesse siledatesse mudelitesse, seatud voogama kõrgeis kanaleis, sätitud mitmesse sorti - sinimustvalgeks ja punaseks ning veel mõneks marginaalseks. Dualismi lõhet maskeerib demokraatiausk, et igal soovijal on seadusega garanteeritud võimalus ise tõusta mudelitemaailma defineerima - riigikokku, ülemnõukogusse, keskkomiteesse, ülikooli ja üldse kõigi ülistandardite juurde.
Valdur Mikita väidab, valgustusdualistlikus Eestis leidus siiski veel 70-datelgi lõhestamata ilmaga kartulirahvast.
Tartu Riiklikus Ülikoolis ei olnud loomulikult kartuliinimesi, aga paljud ülikoolimüüride vahele jõudnutest hindasid inimese väärtust mudelitest kõrgemaks või vähemalt võrdseks. Arvatavalt sellises meeleolus hakati TRÜ-s - mudelite-maailma olulises asutises - vaatama tagasi inimeste maailma, heietama mõtteid tarkuse toomisest mudelite kõrgest maailmast üliõpilastele ja inimestele lähemale. Üldtuntud põhjustel ei jõudnud need TRÜ õppejõud liitlasi otsides mitte Pariisi 8. Ülikooli vaid Moskva Metodoloogilise Ringi üritustele. Eestlased hakkasid Moskva koolkonna ODI-mängudel osalema küllalt alguses, arvatavalt 1980 aastal enne kevadet.
Esimeste mõõduvõtjad olid Valdo Ruttas , Jüri Plink, Toomas Hansson, Mati Pärn
Järgnevatel aastatel korraldati Käärikul mõned ODI-struktuuriga suurüritused NLiidu kõrgkoolide õppejõudude täiendkoolituse eesmärgil. Minu teada olid need nädala jagu pikki päevi väldanud üritused sadakonnale inimesele, sisuks oli vastava eriala õppekavade väljatööta mine. See oli tookord 180 graadi pööre õppejõudude töös. Aastakümneid olid õppejõud vaadanud kõrgemalt tulnud juhtdokumentidele "alt üles". Nüüd said õppejõud ise oma töökogemuse ja reaalsuse tundmisele toetudes koostada oma valdkonna juhised.
Väga sisukaks arenguväljaks Eestis kujunes koolifüüsika. Tava oli korraldada igal koolivaheajal füüsikaõpetajate täiendõppe päevi. Metodoloogilise kogemuse alusel muudeti akadeemilised teadlaste ja ametnike ülevalt-alla koolitused õpetajate endi kompetentsi ja kogemuse põhiseks, niimoodi kestis 5-6 aastat füüsikaõpetajate harjumine kollektiivse mõttetegevuse võtetega.
1986. a. tuli päevakorda õppetöö ümerkorraldamine nõukoguaegsetelt Moskvast kehtestatud standardilt omamaiseks ja inimeselähedaseks. Füüsikaõpetajatel olid nüüd selleks väga valmis.
Töösessioonid pikkusega 3-11 päeva.
Uus programm
Uues õpetamismetoodika
Uus õpikomplekt, õpikud
Füüsikaõpetamisele oluliseks peeti algklassides eelnevalt õpitavat, seepärast kaasati algklasside õpetajad.
Algatati mitmeid haridusinitsiatiive Eesti Haridusselts, Haridusfoorum
Kõigest sellest pikemalt on kirjutanud Ene-Silvia Sarv.Ene-Silvia Sarve tekst
Kuna uue kogemuse saanud füüsikaõpetajaid oli kõikjalt üle Eesti - aktiivsei inimesi oma kodukandis - siis levis kollektiivne mõttettegevuse praktika mitmetele aladele. Vedajate meeskond sai ulualust Agrotööstuse juhtimise kõrgesmas koolis.
Mahukaks teemaks kujunes põllumajanduseprivatiseerimise seadusandlus.
Seejärel omavalitsuste arengukavade koostamine
Näiteid erinevatest teemadest
• Suhtlemiskriisid – tśehhide täiendkoolitus Hollandis, vene koolide liitmine
• Innovatsioonid – paberivaba pangandus, uut tüüpi õpikud
• Reorganiseerimised – Põllumajanduspank, EKE, piimatööstus, majandid
• Seaduseelnõude alused – taluseadus, usuühingute seadus
• Arengukavad – vallad, koolid, firmad
• Strateegiline planeerimine – asutused, ettevõtted, riik
Esimestel aastatel peeti küllalt täpselt kinni venelaste ODI-mängu eeskujust. Ainult püüti vältida seal positiivseks peetavat konfliktsust.
Tüüpilistes ODI-mängudes on säilinudjälgi nn "valgustuslikust dualismist". Tark korraldusmeekond projekteerib kogu tööprotsessi eelnevalt paberipeal läbi, seejärel püütakse saadud orgprojekt vastavalt koostatud ajaplaanile koos teemat tundva rohujuuretasandiga läbi mängida (ellu viia). Iga tööpäevapäeva järel püüab orgmeeskond projekti päeval selgunud asjaoludele vastavalt täiendada või ümber teha.
Eestis kogeti varsti, et etteprojekteerimise etapist on vähe kasu. Reaalses mängus (tegevuses) selgub alati juba esimestel tundidel ettenägematuid muutusi - mõni oodatud tark ei ole saanud tulla, kohal on hoopis mõne teise aspekti valdaja või mõni energiline, kellest raske aru saada, mõni tähtis ettevalmistus on puudulik, mõni ootamatu võimalus jälle sülle kukkunud jne jne
Seepärast loobuti Eestis orgprojektist. Kolm põhilist momenti kujunes töösessiooniks.
Niimoodi sai eestlastel tegevuspulsi aluseks mitte ettekirjutatud projekt vaid protsessi enda loogika.
1986/7 aastal kujunes Eesti ODI-mängude arendajatel arusaamine, et vaja on rõhutada - tegemist ei ole mitte mängu vaid reaalse eluga. Adekvaatseks nimetuseks leiti MÕTTETALGUD
Kokku korraldati neil aastatel umbes 160 mõttetalgute töösessiooni, kogemuste kasvades kujunes optimaalseks sessiooni pikkuseks kolm pikka päeva.
Praktiliste tulemuste - konkreetsete dokumentide kõrval arenes osalejatel sotsiaalne kuulmine - arusaamine tegelikest rühma arengu etappidest, dünaamikast.
Mis faasid - enesemääramine, oma tõe hõikamine, oma positsiooni lootusettuse väljaelamine, konflikt, kaaslaste keele ja tausta mõistmise, liitlaste otsimine, lahenduse-pusle kokkusätitamine, lahenduse võimatuse tajumise punnseis, sünteesini jõudmine jne. Mida teha ühes või teises faasis, et edasi minna.
Mitukümmend inimest omandasid veenva kogemuse seltskonna liikumises, arenemises läbi erinevate faaside. (Vt. Talgugrupp )
Kõigi mõttetalgutel osalejate arv on mitu tuhat.
Eesti taasisesisvumise järel mõttetalgujate initsiatiivgrupi inimesed suundusid üksteise järel teistele aladele.
Viimane siinkirjeldatud meetodil mõttetalgu korraldati 1994 aastal.
Toonaste mõttetalgute korraldajatest osa koondus uuesti 2009. aastal kui MinuEesti korraldas üle-eestilise avatud ruumi töögruppide kampaania ja kasutas nimetust Mõttetalgud. 1. mail 2009. Kuidas arendada õppivas Eestis tegusaid mõtttetalguid?
2009. aasta 1. mail kokunenud seltskond võttis nimetuseks Talgujad. Talgujate tegevus on jälgitav foorumis talgujad.forum.co.ee
Mitme põlve jooksul oli ka Eestis kujunenud valgustuslik dualism - mõte ja sõna oli inimeste juurest ära viidud ja pakitud ilusatesse siledatesse mudelitesse, seatud voogama kõrgeis kanaleis, sätitud mitmesse sorti - sinimustvalgeks ja punaseks ning veel mõneks marginaalseks. Dualismi lõhet maskeerib demokraatiausk, et igal soovijal on seadusega garanteeritud võimalus ise tõusta mudelitemaailma defineerima - riigikokku, ülemnõukogusse, keskkomiteesse, ülikooli ja üldse kõigi ülistandardite juurde.
Valdur Mikita väidab, valgustusdualistlikus Eestis leidus siiski veel 70-datelgi lõhestamata ilmaga kartulirahvast.
Tartu Riiklikus Ülikoolis ei olnud loomulikult kartuliinimesi, aga paljud ülikoolimüüride vahele jõudnutest hindasid inimese väärtust mudelitest kõrgemaks või vähemalt võrdseks. Arvatavalt sellises meeleolus hakati TRÜ-s - mudelite-maailma olulises asutises - vaatama tagasi inimeste maailma, heietama mõtteid tarkuse toomisest mudelite kõrgest maailmast üliõpilastele ja inimestele lähemale. Üldtuntud põhjustel ei jõudnud need TRÜ õppejõud liitlasi otsides mitte Pariisi 8. Ülikooli vaid Moskva Metodoloogilise Ringi üritustele. Eestlased hakkasid Moskva koolkonna ODI-mängudel osalema küllalt alguses, arvatavalt 1980 aastal enne kevadet.
Esimeste mõõduvõtjad olid Valdo Ruttas , Jüri Plink, Toomas Hansson, Mati Pärn
 |
| Valdo Ruttas poseerib Helmes, mõttetalgute loo tähtsas kohas |
Järgnevatel aastatel korraldati Käärikul mõned ODI-struktuuriga suurüritused NLiidu kõrgkoolide õppejõudude täiendkoolituse eesmärgil. Minu teada olid need nädala jagu pikki päevi väldanud üritused sadakonnale inimesele, sisuks oli vastava eriala õppekavade väljatööta mine. See oli tookord 180 graadi pööre õppejõudude töös. Aastakümneid olid õppejõud vaadanud kõrgemalt tulnud juhtdokumentidele "alt üles". Nüüd said õppejõud ise oma töökogemuse ja reaalsuse tundmisele toetudes koostada oma valdkonna juhised.
Väga sisukaks arenguväljaks Eestis kujunes koolifüüsika. Tava oli korraldada igal koolivaheajal füüsikaõpetajate täiendõppe päevi. Metodoloogilise kogemuse alusel muudeti akadeemilised teadlaste ja ametnike ülevalt-alla koolitused õpetajate endi kompetentsi ja kogemuse põhiseks, niimoodi kestis 5-6 aastat füüsikaõpetajate harjumine kollektiivse mõttetegevuse võtetega.
1986. a. tuli päevakorda õppetöö ümerkorraldamine nõukoguaegsetelt Moskvast kehtestatud standardilt omamaiseks ja inimeselähedaseks. Füüsikaõpetajatel olid nüüd selleks väga valmis.
Töösessioonid pikkusega 3-11 päeva.
Uus programm
Uues õpetamismetoodika
Uus õpikomplekt, õpikud
Füüsikaõpetamisele oluliseks peeti algklassides eelnevalt õpitavat, seepärast kaasati algklasside õpetajad.
Algatati mitmeid haridusinitsiatiive Eesti Haridusselts, Haridusfoorum
Kõigest sellest pikemalt on kirjutanud Ene-Silvia Sarv.Ene-Silvia Sarve tekst
Kuna uue kogemuse saanud füüsikaõpetajaid oli kõikjalt üle Eesti - aktiivsei inimesi oma kodukandis - siis levis kollektiivne mõttettegevuse praktika mitmetele aladele. Vedajate meeskond sai ulualust Agrotööstuse juhtimise kõrgesmas koolis.
Mahukaks teemaks kujunes põllumajanduseprivatiseerimise seadusandlus.
Seejärel omavalitsuste arengukavade koostamine
Näiteid erinevatest teemadest
• Suhtlemiskriisid – tśehhide täiendkoolitus Hollandis, vene koolide liitmine
• Innovatsioonid – paberivaba pangandus, uut tüüpi õpikud
• Reorganiseerimised – Põllumajanduspank, EKE, piimatööstus, majandid
• Seaduseelnõude alused – taluseadus, usuühingute seadus
• Arengukavad – vallad, koolid, firmad
• Strateegiline planeerimine – asutused, ettevõtted, riik
Esimestel aastatel peeti küllalt täpselt kinni venelaste ODI-mängu eeskujust. Ainult püüti vältida seal positiivseks peetavat konfliktsust.
Tüüpilistes ODI-mängudes on säilinudjälgi nn "valgustuslikust dualismist". Tark korraldusmeekond projekteerib kogu tööprotsessi eelnevalt paberipeal läbi, seejärel püütakse saadud orgprojekt vastavalt koostatud ajaplaanile koos teemat tundva rohujuuretasandiga läbi mängida (ellu viia). Iga tööpäevapäeva järel püüab orgmeeskond projekti päeval selgunud asjaoludele vastavalt täiendada või ümber teha.
Eestis kogeti varsti, et etteprojekteerimise etapist on vähe kasu. Reaalses mängus (tegevuses) selgub alati juba esimestel tundidel ettenägematuid muutusi - mõni oodatud tark ei ole saanud tulla, kohal on hoopis mõne teise aspekti valdaja või mõni energiline, kellest raske aru saada, mõni tähtis ettevalmistus on puudulik, mõni ootamatu võimalus jälle sülle kukkunud jne jne
Seepärast loobuti Eestis orgprojektist. Kolm põhilist momenti kujunes töösessiooniks.
- Ajakava ja töörütm. Kogemuslikult leiti optimaalne olevat 3 tundi rühmatöö pikkuseks ja 7 minutit iga rühma ettekande pikkuseks. Tähtis on ajaraamest kinni pidamine, et püsiks tempo ja ei vajutaks laiali, rühmad saaksid töötada sünkroonis, positiivne stress.
- Enesemääramine. Kes ma olen (meie oleme), tänases teemas, mis huvid, mis kompetentsid jne
- Protsessi refleksioon. Mis toimus, kuhu jõudsime, millises faasis, millised koostöömustrid, millised konfliktid jne
Niimoodi sai eestlastel tegevuspulsi aluseks mitte ettekirjutatud projekt vaid protsessi enda loogika.
 |
| Valdo Ruttas ja Jüri Ginter |
1986/7 aastal kujunes Eesti ODI-mängude arendajatel arusaamine, et vaja on rõhutada - tegemist ei ole mitte mängu vaid reaalse eluga. Adekvaatseks nimetuseks leiti MÕTTETALGUD
Kokku korraldati neil aastatel umbes 160 mõttetalgute töösessiooni, kogemuste kasvades kujunes optimaalseks sessiooni pikkuseks kolm pikka päeva.
Praktiliste tulemuste - konkreetsete dokumentide kõrval arenes osalejatel sotsiaalne kuulmine - arusaamine tegelikest rühma arengu etappidest, dünaamikast.
Mis faasid - enesemääramine, oma tõe hõikamine, oma positsiooni lootusettuse väljaelamine, konflikt, kaaslaste keele ja tausta mõistmise, liitlaste otsimine, lahenduse-pusle kokkusätitamine, lahenduse võimatuse tajumise punnseis, sünteesini jõudmine jne. Mida teha ühes või teises faasis, et edasi minna.
Mitukümmend inimest omandasid veenva kogemuse seltskonna liikumises, arenemises läbi erinevate faaside. (Vt. Talgugrupp )
Kõigi mõttetalgutel osalejate arv on mitu tuhat.
Eesti taasisesisvumise järel mõttetalgujate initsiatiivgrupi inimesed suundusid üksteise järel teistele aladele.
Viimane siinkirjeldatud meetodil mõttetalgu korraldati 1994 aastal.
Toonaste mõttetalgute korraldajatest osa koondus uuesti 2009. aastal kui MinuEesti korraldas üle-eestilise avatud ruumi töögruppide kampaania ja kasutas nimetust Mõttetalgud. 1. mail 2009. Kuidas arendada õppivas Eestis tegusaid mõtttetalguid?
2009. aasta 1. mail kokunenud seltskond võttis nimetuseks Talgujad. Talgujate tegevus on jälgitav foorumis talgujad.forum.co.ee
laupäev, 9. veebruar 2013
Štšedrovitski kooli selgitus (Lootuse juurte pildi asjus)
1929-1994
Siintoodud tekst käib Lootuse juurte skeem juurde, et põhjendada Štšedrovitski Georgi Petrovitš elujoone kuulumist sellesse skeemi.
Kui Stalin ära suri, oli noorematel aspirantidel ja tudengitel Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiakateedris kasvanud seminaride pidamise himu, esinedasoovijate nimekiri aina kasvas. Kateedrijuhataja olevat siis saanud teatud kanalite kaudu ühemõttelise juhise, et selline laat tuleb ära lõpetada. Professoril oli aga keeruline noortele põhjendada, miks tuleb juba plaanivõetud ettekanded ära jätta. Ta teinud siis kiriku keset küla - "uusi ettekandeid enam ei registeerita, üks seminar veel ja kõik juba kirjapandud esinejad saavad igaüks ainult 8 minutit kõnelda". Lühike esinemisaja tõttu oli loomulik, et välja jäeti kõik vesi ja esinemised kujunesid väga radikaalseteks.
Rindelt kapteniauastmes tagasi tulnud punatähe kavaler, aspirant ja hilisem tuntud dissident Aleksandr Zinovjev olevat oma ettekande teinud viie minutiga ja lõpetanud tuntud teese Ludwig Feuerbachist meenutades - "Oleks Marx elus, lisaks ta oma üheteistkümnele teesile kaheteistkümnenda: varem kodanlik filosoofia seletas maailma, aga nõukogude filosoofia ei tee sedagi." (Marksismi-aegsetel noortel peaks meenuma 11 tees "Filosoofid on seni ainult mitmel viisil maailma seletanud, aga asi seisneb selle muutmises".) Sotsialismis levinult filosofeerimistavalt tuleb Marksi juurde tagasi pöörduda - nii väitsid noored.
Siintoodud meenutus pärineb Zinovjesvist seitse aastat nooremalt osalejalt - nimega Štšedrovitski Georgi Petrovitš (Omade keskel: GP)
Štšedrovitski ei ole nii tuntud kui Zinovjev. Aga 20 sajandi inimpraktika mõistmisse on tema panus olnud väga oluline, inimese mõtestamise esirinnas. Moskva Riiklikus Ülikoolis ei tohtinud kateedrifilosoofia eksida kaugele parteilisest põhijoonest. Elumõtestamise eestvedajad olid sunnitud leidma teisi vorme ja silte. Kuulsamatest on 1952-1957 tegutsenud Moskva Metodoloogiline ring http://et.wikipedia.org/wiki/Moskva_metodoloogiline_koolkond, selle järel 20 aastat teaduslikku tegevust ja piikidemurdmist võimudega.
1979 hakati kasutama meetodit, mida võib tunnistada praktilise filosoofia sammuks Marksist edasi.
Marksi järgi oli Praktika tõe kriteeriumiks. Uues meetodis - Organisatsioonilis-tegevuslik mäng (ODI- mäng) - realiseeriti arusaam, et mõtlemine on praktikaga läbipõimunult koos.
Akadeemiline tark nimetus kõlab
"keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamise tehnika mittetäieliku andmestiku ja kollektiivse tegevuse tingimustes".
Sõna "mäng" populaarses nimetuses on aja jooksul "mänginud" mängus mitmeti.
Tookord oli mõistlik mõni tõsine asi nimetada mänguks.
Esimestel rakendusaastatel oli sõna MÄNG tingimustest pealesurutud. Sest pikas pealkirjas osutatud aktiivsus oli NLiidus mõeldav ainult NLKP ja vastavate organite osalusel ja suunamisel. MÄNGUGA tegevusse astujatest olid aga mitmed iseteadvad, Štšedrovitski ise parteist välja heidetud "parteid ja riiki kahjustava tegevuse" eest. Mängu kui lihtsalt ajaviitmist võis võimud siiski kodanikele lubada.
Sisuliselt võis aga ODI-mängudes näha NLiidu Plaanikomitee funktsioonide dubleerimist või ülevõtmist. Plaanikomitee kavandas NLiidus inimeste kogu praktilise elukorralduse, selle asutuse paraadpannool joonistus kogu nõukogudemaa majanduselu. Iga reakodanik, tarbija ja spetsialist tajus oma reaalelus hästi, kui suured laastud lendavad kui nii kaugelt kõrgelt toimub juhtimine. ODI-mängud algasid katsetena konkreetseis eluasjus osaliste endi ajuväega korraldada juhtimist. Neid katseid tunnistasid kõik osapooled algusest peale väga edukateks. Štšedrovitski enda juhtimisel korraldati ja arendati 10 aasta jooksul ligi 100 sellist ODI-mängu.
Tüüpiline mäng toimus nii, et Štšedrovitski meeskond (metodoloogid, mängutehnikud, loogikud, psühholoogid jt) ning teemaks võetud alal kogenud erialaspetsialistid kogunesid mõnda turismibaasi ja siis nädalajagu pikki päevi ja öid olid tööhoos, töötasid välja uue kvaliteedi. Seltskonna suurus 50 ümber, harva üle 100.
Mängus osalejad said sellise nädala jooksul enamik ka "taassünni elamuse", uue selguse. Võib öelda, et nädala jooksul ODI-mängus osaleja saab aasta mahus suhtlemis- ja arenguelamust. Korra mängu sattunud inimene soovis sageli uuesti osaleda, tekkis teatud pühendunute ring.
Võib hinnata, et Štšedrovitski eluajal osales tema juhitud ODI mängudes ja seminarides üle 10 000 inimese, toimus oluline areng nii inimestes kui korralduses.
Üldsuseni see kõik jäi siiski levimata. Miks? Mõned põhjused võib esile tuua.
- Nõukogude ajal polnud metodoloogia ja ODI-liikumine partei põhijoontega kooskõlas, selliseid tegevuste valgustamist pressis ei soositud.
- ODI-mängud on reeglina väga dünaamilised, keerulised ja osalejate jaoks sageli nii palju turbulentseid elamusi pakkuvad, et muljetamisel öeldakse tavaliselt - "Seda ei oska kirjeldada! Selle peab ise läbi kogema!"
- Tõsine tõetera on ka asjaolus, et ODI-mängu osaleja jõuab sageli arusaamiseni, et see mäng ongi tegelikult tükk dünaamilisest elust, ja eludünaamika seletamine üksikasjalikult, teisi valgustavas usus on mõttetu. Niikui nii kogeb ja elab loova elu iga looja ise läbi omas kontekstis ja detailides.
- Perestroika tulekuga ja riigikorra muutuste käigus tuli Venemaale läänest ja inimesed genereerisid ise niipalju uusi narratiive, et Štšedrovitski koolkonna teemad jäi tahaplaanile. Massi meedia, tekstitööstus ja ajupesu hakkasid tootma niipalju inimestele ootuspärast seebikat, et sisukam jutt kaob "sisuka seebi" taha ära.
Moskva Loogilise (metodoloogilise) ringi ja ODI-praktika aktiivsus kestab ka tänapäeval. See on harunenud vägagi mitmes mõttes - on vaieldamatult loovat ja ergast vaimupraktikat, on eelmistesse aastakümnetesse kivistunuid, eelmiste aastakümnete edusse jäänuid jne.
Ühe tänase seltskonna liidriks on GP poeg Pjotr Georgevich
Film Štšedrovitskist
Metodoloogiliste keskuste kaart
Intervjuu Štšedrovitski õpilasega - Serei Popov
kolmapäev, 6. veebruar 2013
Hesse pildil LOOTUSE juurtest
Hesse
1877-1962
Käesolev tekst on kirjutatud skeemi Lootuse vaimu juured selgituseks - miks on seal Herman Hesse elujoon.
Hermann Hesse panuse kujutamine nimetatud skeemil võib tunduda mõnele üllatav. Tunnistan ise, et Hesse elujoon sai joonistatud skeemile viimasena ja peamiseks joonistamise õigustuseks oli mu enda sümpaatia.
Neid ridu kirjutades otsustasin kontrollida Hesse juuri Nietzches, ma polnud seda seni teinud:
Googeldades inglise keelseid materjale
googeldasin eesti materjale
Seost Nietzchest Hesseni seletatakse üllatavalt palju: minu emotsionaalne hinnang omab ratsionaalset tagapõhja!
Ma ei süvene hetkel tänaleitusse. Kirjutan edasi oma eilse ja varasema arvamuse põhjal. Täpsemalt öeldes - kirjeldan oma imestust Klaaspärlimängu saatuse üle. See raamat on saanud kuulsaks, hinnatud Nobeli preemiaga, pealkiri leidnud kasutamist muudell aladel. Aga järgimist meetodi, tulevikuvisioonide ja -praktikate juurena pole eriti leidnud.
Miks sõjajärgsed tulevikuhuvilejate põlvkonnad on jätnud kasutama maailmakuulsuse võitnud Klaaspärlimängu põimitud arendustoonuse? Näiteks on seal küllalt selge eeskuju kultuuri ja poliitilika eraldi korraldamisest, (sarnast teame waldorfkoolide praktikast ). Jumala täringumängu asi?
Täna vaadates võime kritiseerida, et
-Hessel on kultuurivägi kõrges eliidis, mitte inimeste reaalses elus;
-et temal on lihtsalt valgustuslik tekst, mitte tegevuslikkus ja interaktiivsus
- tal on ideaalse elevandiluutorntorni ehitamine, mitte elu kõigis reaalsetes seostes.
Selline kriitika on õigustatud vaid Klaapärlimängu esimese osa "Joseph Knehti elulugu" kohta.
Teine osa (õpilaspõlve värsid)
ja kolmas osa (kolm elulugu-kursusetööd)
on aga õpilaslikult arengu-usuga ja avatud. Sellisesse avatusse mahuks hästi kas või etnofuturistlik arengulugu tänases olustikus, kus etnoseromantik Hamlet kaalub oma usku metropolislummi ja virtuaalsusega võrdlemises, leiab parima lahenduse. Mõeldavad kõikvõimalikud teiste tulevikuteemade võitlused ja sünteesid.
KLAASPÄRLIMÄNGU 2. ja 3. osa avatus ja teose rahvusvaheline üldtuntus annab hea aluse sisuka loomekonkursi või arendusmängu jaoks.
Siin oleks sisuka futuristliku kirjanduse kool või võrgumäng. Tundub, et Hesse ise on Klaaspärlimängu struktuuri seadnud nii, et õpilased saaksid temaga liituda või teda jätkata 2 ja 3 osa stiilis, meistrid aga saaks kirjutada täiendusi esimesele osale.
Suures võrgus leidub mitmeid algatusi virtuaalse Klaaspärlimängu edendamiseks. Minu maitse jaoks on need ülemäära matemaatilised.
Googeldades inglise keeles KLAASPÄRLIMÄNGU
Käesolev tekst on kirjutatud skeemi Lootuse vaimu juured selgituseks - miks on seal Herman Hesse elujoon.
Hermann Hesse panuse kujutamine nimetatud skeemil võib tunduda mõnele üllatav. Tunnistan ise, et Hesse elujoon sai joonistatud skeemile viimasena ja peamiseks joonistamise õigustuseks oli mu enda sümpaatia.
Neid ridu kirjutades otsustasin kontrollida Hesse juuri Nietzches, ma polnud seda seni teinud:
Googeldades inglise keelseid materjale
googeldasin eesti materjale
Seost Nietzchest Hesseni seletatakse üllatavalt palju: minu emotsionaalne hinnang omab ratsionaalset tagapõhja!
Ma ei süvene hetkel tänaleitusse. Kirjutan edasi oma eilse ja varasema arvamuse põhjal. Täpsemalt öeldes - kirjeldan oma imestust Klaaspärlimängu saatuse üle. See raamat on saanud kuulsaks, hinnatud Nobeli preemiaga, pealkiri leidnud kasutamist muudell aladel. Aga järgimist meetodi, tulevikuvisioonide ja -praktikate juurena pole eriti leidnud.
Täna vaadates võime kritiseerida, et
-Hessel on kultuurivägi kõrges eliidis, mitte inimeste reaalses elus;
-et temal on lihtsalt valgustuslik tekst, mitte tegevuslikkus ja interaktiivsus
- tal on ideaalse elevandiluutorntorni ehitamine, mitte elu kõigis reaalsetes seostes.
Selline kriitika on õigustatud vaid Klaapärlimängu esimese osa "Joseph Knehti elulugu" kohta.
Teine osa (õpilaspõlve värsid)
ja kolmas osa (kolm elulugu-kursusetööd)
on aga õpilaslikult arengu-usuga ja avatud. Sellisesse avatusse mahuks hästi kas või etnofuturistlik arengulugu tänases olustikus, kus etnoseromantik Hamlet kaalub oma usku metropolislummi ja virtuaalsusega võrdlemises, leiab parima lahenduse. Mõeldavad kõikvõimalikud teiste tulevikuteemade võitlused ja sünteesid.
KLAASPÄRLIMÄNGU 2. ja 3. osa avatus ja teose rahvusvaheline üldtuntus annab hea aluse sisuka loomekonkursi või arendusmängu jaoks.
Siin oleks sisuka futuristliku kirjanduse kool või võrgumäng. Tundub, et Hesse ise on Klaaspärlimängu struktuuri seadnud nii, et õpilased saaksid temaga liituda või teda jätkata 2 ja 3 osa stiilis, meistrid aga saaks kirjutada täiendusi esimesele osale.
Suures võrgus leidub mitmeid algatusi virtuaalse Klaaspärlimängu edendamiseks. Minu maitse jaoks on need ülemäära matemaatilised.
Googeldades inglise keeles KLAASPÄRLIMÄNGU
esmaspäev, 4. veebruar 2013
Steiner pildil LOOTUSE juurtest
04.02.13
Rudolf Steiner (1861-1925)
Käesolev tekst on kirjutatud skeemi
lootuse-vaimu-juured, ikka veel uudis? selgituseks.
Rudolf Steineri eiliseks vaimuandeks oli mitmesugustes nähtustes ilmnevate seaduspärauste või "mustrite" märkamine. Ta oli väljapaitev paljudel humanitaaraladel.
Temaga seostub silmapaistev katse: KUIDAS korraldada inimeste elu mõistuse kohaselt keeruliseks muutunud inimühiskonnas.
http://www.hot.ee/sajandiparandus/sotsiaalkysimus/steiner.htm
Lühidalt: ühiskond vaja korraldada kolmeksliigenduvalt.
"meie avaliku elu segadused tulenevad vaimuelu sõltuvusest riigist ning majandusest".
Lahenduseks oli ühiskonna kolmeksliigendumise nägemus. Sotsiaalorganismis (elukorralduses) olgu tihedas koostöös aga pseudosõltumatut kolm "riiki".
1. Steiner on Marksi kõrval teine "tõsine" maailmaparandaja.
Marks esitas Newtoni ja Alexander Pope kombel fundamentalistliku elumudeli, kus praktiline elu on kõrge mudeli tõesuse kriteeriumiks. (Enne Plehhaanovi 1903 a täpsustusi vähemalt kehtis selline kriteeriumi.)
Steineri vaade on samuti etteseletatud mudel. Aga see ei ole fundamentalistlik vaid liigendatud, nagu keerulise ülesandega kombain, või keeruline organism eriülesandeliste organisüsteemidega. Kohe teksti alguses viidatakse, et vajalik muster või mudel pole igavene. vt pealkiri: "Sotsiaalküsimuse tõeline kuju käsitletuna tänapäeva inimese elust tulenevalt"
http://www.hot.ee/sajandiparandus/sotsiaalkysimus/steiner1/steiner1.htm
2.Kas kõrge valgustus või rohujuure elutundmine?
Steineri kolmeksliigendumise mudel või muster tundub lugemisel valgustuslik kätte juhatatav, õpetatav. Mitte rohujuuretasandilt sünteesitud. Tekstis seletatakse muidugi, et see muster saab praktikas inimeste sisemiseks korralduseks.
(Steiner on seletanud, et tema isiklikult pole kolmeksliigenduslik valgustaja. Et tema oli lihtsalt asjasse pühendatud seltskonnas tunnustatud kui parim kõneleja ja kirjutaja, teiste pealekäimisel kirjutas ettekanded ja pidas loengud).
Venekeelne seletus kolmeksliigendumise vaate kujunemise kohta.
3.Tagasilöök Euroopa makrotasandil.
Kolmeksliigenduva ühiskonna elluviimise eesmärgil olid 1. Maailmasõja lõpuaastatel liikuma pandud väga palju päid ja käsi-jalgu. Põhiliselt Saksa ja Austria keisririikide piirides, nii töölisliikumise tuhanded aktivistid kui kõrged poliitilised ja diplomaatilised tegelased olid kaasa tõmmatud. Soov oli sõja lõpetamisel korraldada Euroopa riikides elu kolmeksliigendumise arusaama järgi.
Faktiks jääb, et Saksa väisminister Kühlemann ei pannud kolmeksliigendumise vaimus ette valmistatud paketti üldse laualegi Brest-Litovski rahukõnelustel.
Miks?
Arvata võib, et Saksamaa juhtide soovi tõttu sõjaõnne enda kasuks kallutada, oli soodsam aeg oma pakettide esitamiseks mööda lastud. Saksal/Austrial oli Prest-Litovskis nii kehv seis, et pidid soostuma kõigega, mis Woodrow Wilsoni Ja Lenini meeskonna dialoogis esitati.
Teiseks võib arvata, et kolmeksliigendumise eestvõitlejate taktika oli oma 10 aastat ajast maha jäänud. Kui maailmasõda alustasid keisrid, siis lõpetajateks olid aktiivsed rahvamassid. Woodrow Wilsoni ja Lenini - mõlema taga olid võimsad ajupesu masinad, miljonid ajalehelugejad, tuhanded kirjasaatjad. Kesk-Euroopa kolmeksliigendumise initsiatiiv ei suutnud nendega võistelda, ei suutnud lihtsalt sõjahaavadest haigetele massidele oma uut "tervistavat tõde" selgeks teha.
4. Erakordne jätkusuutlikkus kitsamahulistes teemaprojektides.
Kui suure pöörde plaan Brest-Litovski rahukõnelustel oli saanud tulemuseks puhta nulli (veebruar-märts 1918), siis püüti ideed siiski vähehaaval edendada, loodi äriühinguid, korraldati loenguid jms. 23. aprillil 1919 esines Steiner loenguga Waldorf Astoria sigarivabriku töölistele. Loengus rääkis ta ka, et uus ajastu vajab uutmoodi kooli. Järgmisel päeval olevad loengu kuulajad pöördunud vabriku direktori Emile Molt poole, luua selline kool vabriku tööliste laste jaoks. Kool loodi ja Steiner kutsuti sinna pedagoogiliseks nõustajaks. Steineri nõuandel seati neli tingimust millest põhimõtteliselt mu arust tähtsaim - kooli juhtamist korraldavad lastega otselt töötavad pedagoogid kollegiaalselt ja sõltumatult riiklikest ning majanduslikest mõjutustest.
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_Waldorf_schools
5. Kuidas, kuidas, kuidas...
Waldorfkoolide iseseisvuse kestmine ligi 100 aasta jooksul maailmas, kus igalpool mujal on hariduskorraldus hierarhiline - sõjaväe sarnane, on erakordne.
Valdorfkoolide toimimist on kirjeldatud ja uuritud nii meil kui mujal:
http://waldorf.ee/lugemist/uuringud
See pilt meiemaiste waldorfkoolide statistikast ei anna kindlasti piisavat seletust waldorf-liikumise elujõu saladusele. See võiks olla üheks niidiotsaks küsijale - "Kuidas?"
Tekst ilma maagiata, on vaid teadmine. Teadmine lendamisest ei too veel tiibu ega tiibade sisse lendamise toonust.
-----------
Seal pildil on veel kaks joont, mis puutuvad Steinerit.
Esiteks tahan nimetada, et Rudolf Steiner oli üks esimesi, kes avalikult rõhutas Nietzsche omamoodi ülimalt inimlikku tarkust.
Nietzsche oli Steineri jaoks sisu poolest teine olulistest mõtlejatest, Goethe oli esimene.
Tutvus küllat hilja Nietzsche töödega, nägi teda ennast juba viimasel haigusperioodil
Steiner kirjutas raamatu "Nietzsche - oma aja vastu võitleja. (1895).
http://nietzsche.ru/userfiles/pdf/steiner.doc
http://www.defendingsteiner.com/articles/rs-nietzsche.php
http://wn.rsarchive.org/Books/GA005/English/GC1985/GA005_index.html
Steiner oli Nietzsche õel Elisabethil esimeseks nõustajaks ja abiliseks filosoofist venna arhiivi koostamisel.
Oli esimene, kes süsteemselt vaatas läbi Nietzsche isikliku raamatukogu, Nietzsche märkmed kasutatud raamatutes jms.
Steiner oli looduse ja inimese seletajate
Steiner asub Goethe ja Nietzsche vahel
Minu arusaamas
Nietsche oli Steineri arvates looduses nii sees
nagu patriootlik võitleja,
kes määratud võitlema darvinistlikku võitlust, kui eluvõitlust
millesse määranud end 19. aastasaja loodusteadus.
Seda võitlust pidas ta ka Nietzsche tervise röövliks.
Aga Goethe - kes looduses otsis ja nägi mitte võitlust vaid harmooniat
seda mustrit mis inimesest on väljas
ja lubas inimsel kammida oma sisemust harmoonia järgi
seega - inimene on harmoonia püüdja
Sellele kaldus lähedale ka Steiner.
teiseks
1899 aastal Steineri enda vaimsetes pingedes ilmutus talle Kristus. Kristus sai tema jaoks kõrgeks etapiks inimese evolutsioonis.
Rudolf Steiner (1861-1925)
Käesolev tekst on kirjutatud skeemi
lootuse-vaimu-juured, ikka veel uudis? selgituseks.
Rudolf Steineri eiliseks vaimuandeks oli mitmesugustes nähtustes ilmnevate seaduspärauste või "mustrite" märkamine. Ta oli väljapaitev paljudel humanitaaraladel.
Temaga seostub silmapaistev katse: KUIDAS korraldada inimeste elu mõistuse kohaselt keeruliseks muutunud inimühiskonnas.
http://www.hot.ee/sajandiparandus/sotsiaalkysimus/steiner.htm
Lühidalt: ühiskond vaja korraldada kolmeksliigenduvalt.
"meie avaliku elu segadused tulenevad vaimuelu sõltuvusest riigist ning majandusest".
Lahenduseks oli ühiskonna kolmeksliigendumise nägemus. Sotsiaalorganismis (elukorralduses) olgu tihedas koostöös aga pseudosõltumatut kolm "riiki".
- seadusriigis valitsegu võrdsusprintsiip
- majandusriigis - vendlusprintsiip
- kultuuri või vaimuriigis - vabadusriik.
1. Steiner on Marksi kõrval teine "tõsine" maailmaparandaja.
Marks esitas Newtoni ja Alexander Pope kombel fundamentalistliku elumudeli, kus praktiline elu on kõrge mudeli tõesuse kriteeriumiks. (Enne Plehhaanovi 1903 a täpsustusi vähemalt kehtis selline kriteeriumi.)
Steineri vaade on samuti etteseletatud mudel. Aga see ei ole fundamentalistlik vaid liigendatud, nagu keerulise ülesandega kombain, või keeruline organism eriülesandeliste organisüsteemidega. Kohe teksti alguses viidatakse, et vajalik muster või mudel pole igavene. vt pealkiri: "Sotsiaalküsimuse tõeline kuju käsitletuna tänapäeva inimese elust tulenevalt"
http://www.hot.ee/sajandiparandus/sotsiaalkysimus/steiner1/steiner1.htm
2.Kas kõrge valgustus või rohujuure elutundmine?
Steineri kolmeksliigendumise mudel või muster tundub lugemisel valgustuslik kätte juhatatav, õpetatav. Mitte rohujuuretasandilt sünteesitud. Tekstis seletatakse muidugi, et see muster saab praktikas inimeste sisemiseks korralduseks.
(Steiner on seletanud, et tema isiklikult pole kolmeksliigenduslik valgustaja. Et tema oli lihtsalt asjasse pühendatud seltskonnas tunnustatud kui parim kõneleja ja kirjutaja, teiste pealekäimisel kirjutas ettekanded ja pidas loengud).
Venekeelne seletus kolmeksliigendumise vaate kujunemise kohta.
3.Tagasilöök Euroopa makrotasandil.
Kolmeksliigenduva ühiskonna elluviimise eesmärgil olid 1. Maailmasõja lõpuaastatel liikuma pandud väga palju päid ja käsi-jalgu. Põhiliselt Saksa ja Austria keisririikide piirides, nii töölisliikumise tuhanded aktivistid kui kõrged poliitilised ja diplomaatilised tegelased olid kaasa tõmmatud. Soov oli sõja lõpetamisel korraldada Euroopa riikides elu kolmeksliigendumise arusaama järgi.
Faktiks jääb, et Saksa väisminister Kühlemann ei pannud kolmeksliigendumise vaimus ette valmistatud paketti üldse laualegi Brest-Litovski rahukõnelustel.
Miks?
Arvata võib, et Saksamaa juhtide soovi tõttu sõjaõnne enda kasuks kallutada, oli soodsam aeg oma pakettide esitamiseks mööda lastud. Saksal/Austrial oli Prest-Litovskis nii kehv seis, et pidid soostuma kõigega, mis Woodrow Wilsoni Ja Lenini meeskonna dialoogis esitati.
Teiseks võib arvata, et kolmeksliigendumise eestvõitlejate taktika oli oma 10 aastat ajast maha jäänud. Kui maailmasõda alustasid keisrid, siis lõpetajateks olid aktiivsed rahvamassid. Woodrow Wilsoni ja Lenini - mõlema taga olid võimsad ajupesu masinad, miljonid ajalehelugejad, tuhanded kirjasaatjad. Kesk-Euroopa kolmeksliigendumise initsiatiiv ei suutnud nendega võistelda, ei suutnud lihtsalt sõjahaavadest haigetele massidele oma uut "tervistavat tõde" selgeks teha.
4. Erakordne jätkusuutlikkus kitsamahulistes teemaprojektides.
Kui suure pöörde plaan Brest-Litovski rahukõnelustel oli saanud tulemuseks puhta nulli (veebruar-märts 1918), siis püüti ideed siiski vähehaaval edendada, loodi äriühinguid, korraldati loenguid jms. 23. aprillil 1919 esines Steiner loenguga Waldorf Astoria sigarivabriku töölistele. Loengus rääkis ta ka, et uus ajastu vajab uutmoodi kooli. Järgmisel päeval olevad loengu kuulajad pöördunud vabriku direktori Emile Molt poole, luua selline kool vabriku tööliste laste jaoks. Kool loodi ja Steiner kutsuti sinna pedagoogiliseks nõustajaks. Steineri nõuandel seati neli tingimust millest põhimõtteliselt mu arust tähtsaim - kooli juhtamist korraldavad lastega otselt töötavad pedagoogid kollegiaalselt ja sõltumatult riiklikest ning majanduslikest mõjutustest.
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_Waldorf_schools
5. Kuidas, kuidas, kuidas...
Waldorfkoolide iseseisvuse kestmine ligi 100 aasta jooksul maailmas, kus igalpool mujal on hariduskorraldus hierarhiline - sõjaväe sarnane, on erakordne.
Valdorfkoolide toimimist on kirjeldatud ja uuritud nii meil kui mujal:
http://waldorf.ee/lugemist/uuringud
Tekst ilma maagiata, on vaid teadmine. Teadmine lendamisest ei too veel tiibu ega tiibade sisse lendamise toonust.
-----------
Seal pildil on veel kaks joont, mis puutuvad Steinerit.
Esiteks tahan nimetada, et Rudolf Steiner oli üks esimesi, kes avalikult rõhutas Nietzsche omamoodi ülimalt inimlikku tarkust.
Nietzsche oli Steineri jaoks sisu poolest teine olulistest mõtlejatest, Goethe oli esimene.
Tutvus küllat hilja Nietzsche töödega, nägi teda ennast juba viimasel haigusperioodil
Steiner kirjutas raamatu "Nietzsche - oma aja vastu võitleja. (1895).
http://nietzsche.ru/userfiles/pdf/steiner.doc
http://www.defendingsteiner.com/articles/rs-nietzsche.php
http://wn.rsarchive.org/Books/GA005/English/GC1985/GA005_index.html
Steiner oli Nietzsche õel Elisabethil esimeseks nõustajaks ja abiliseks filosoofist venna arhiivi koostamisel.
Oli esimene, kes süsteemselt vaatas läbi Nietzsche isikliku raamatukogu, Nietzsche märkmed kasutatud raamatutes jms.
Steiner oli looduse ja inimese seletajate
Steiner asub Goethe ja Nietzsche vahel
Minu arusaamas
Nietsche oli Steineri arvates looduses nii sees
nagu patriootlik võitleja,
kes määratud võitlema darvinistlikku võitlust, kui eluvõitlust
millesse määranud end 19. aastasaja loodusteadus.
Seda võitlust pidas ta ka Nietzsche tervise röövliks.
Aga Goethe - kes looduses otsis ja nägi mitte võitlust vaid harmooniat
seda mustrit mis inimesest on väljas
ja lubas inimsel kammida oma sisemust harmoonia järgi
seega - inimene on harmoonia püüdja
Sellele kaldus lähedale ka Steiner.
teiseks
1899 aastal Steineri enda vaimsetes pingedes ilmutus talle Kristus. Kristus sai tema jaoks kõrgeks etapiks inimese evolutsioonis.
laupäev, 2. veebruar 2013
Lootuse juurte pilt, ikka veel uudis?
Selles blogis olen sageli osundanud, Friedrich Nietzschele, otse või vihjamisi.
Ma ei pea Nietzschet mingiks universaalseks ja absoluutseks targaks. Kindlasti oli ta üheks esimeseks, kes ütles Euroopa kultuuriruumile, et lõpetataks ära humanistlike inimesemudelite püstitamine ja kummardamine, hakakem inimesed ajama asju omavahel terve mõistusega, lihalikud inimesed isekeskis.
Zarathustra lihtsalt tundub mulle praegu kõige inspireerivam - kutsub min ka ütlema piltlikumalt ja lühemalt.
Peale Nietzschet on sama asju öelnud paljud teised, ja öelnud isegi tegusamalt.
Kui Nietsche ütles "Mida teha"
siis mitmed hilisemad on seletanud ka "Kuidas teha".
Mitmed koolkonnad on isegi praktiliselt seda kõike ajuti rakendanud - terve mõistuse juhatust inimeste vahel.
Zarathustra antud juhtnöörid on tänapäevaks juba läbiproovitud - väikestes "üliinimeste ekspeditsioonides". Iga Zarathustra rea kohta (mis parasjagu pole kirja pandud lihtsalt sõnamängu lustist --) võib tuua edasiarenduse või lausa reaalse näite elust.
Kahjuks siiski on neist enamus seni jäänud vaid sädemeiks --- mattunud tuhas. Või siis jäänud mõnele väiksele seltskonnale "nina soojendamiseks".
Miks nii on juhtunud - igal puhul on ise lugu. Ühte tarkuse võtit ei ole. Igaüks peab ise oma tarkuse kivi tahuma või võtme viilima (koos üleaedsetega) .
Viimastel aastakümnetel on inimkorralduse arengusse jõuliselt lisanud Nietzsche ajale täiesti ettenägematu nähtus - elukorralduse võrgustumine. Võib olla olete tähele pannud? Et mõni asi on teist moodi kui papa Jansen seletas? Ja Lenin? Ja Mart Laar? Ja isegi Štšedrovitskil nimetamata?
Siia pildile olen püüdnud mahutada kümmekond nime, kelle seletused aitavad mõista praegust elamist, ja kes on minu tundmise ja maitse järgi. Inimese-targad märkisin rohelisega, võrgu-targad sinisega. Et nad mul kohe alguses segi ei läheks. Märkimisväärseid sädemekandjaid isikuid ja koolkondi on muidugi palu-palju rohkem kui ma tean. Aga ma olen, kogenud et kes siin pildil toodutest poolest aru saab, saab aru ka meie ajast üldse.
_____
Friedrich Nietzsche (1844 - 1900)
Nietzsche on meie kaameli tüüpi inimeste jaoks sageli arusaamatuks legendiks, ülekiidetud filosoofi mudeliks. Kui kunagi varem teda lugeda püüdsin, siis tundus ta lihtsalt andeka kalambuuritsejana. Mulle seletas Nietzsche selge sisu ära kolme lausega Deleuze. Vt. 1. veebruari postitust..
Nietzschele võib ette heita, et tema ja Zarathustra seletasid ainult "mida teha". Et üsna hõre on tema juhatus: "kuidas teha".
Siinkohal meenuvad mulle elutargad ohvitserid TRÜ sõjalise kateedrist, kes osutasid meile füüsikatudengitele ikka: "Эта вам не физика. Здесь уметь надо!" Tõepoolest -sõjamehel vähe on hävitamiseks ja tapmiseks lihtsalt otsusest ja tahtmisest. Lähed hurraaga teostama, siis osutub algajal sageli, et ise langeb ohvriks. Edukaks teostamiseks on enamusel asjadel olulised tuhat nüanssi - kuidas, kuidas, kuidas - ja aega ega võimalust ei ole seal tapaväljal vaadata järgi õpikust. Automaatsuseni treenitud oskus ja situatsioonitunnetus - kas õppustel või õnneliku lahingutee alguses. Ainult siis suudad hävitada, et ise püsida.
Ja palju-palju kõrgemat kuidas-toonust vajab elu arendamine kui hävitamine.
Miks siis on sellist kuidas- toonust vähe Nietzchel?
Ta laseb ju küll Zarathustral mõne tühjajooksnud katse järel otsustada, et rääkida on mõtet ainult lähedaste sõprade, kaaslaste või õpilastega.
"Valgus on mulle tõusnud:
ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale,
kõnelgu kaaslastele.
Ärgu olgu Zarathustra karjale karjus ega koer! " (I 0.9.4)
Nietzsche kirjuta ja laseb publitseerida Zarathustra tekstid ... rahvale. Ei räägi mitte õpilastele või sõpradele.
Vähe sellest - tekstides on sõprade ja kaaslaste näod niisama siledad-olematud kui Mark Konstabi piltidel. Niisama kahvatud kaaslaste karakterid ja kontekst.
Nietzsche jõudmisel eluteel kolmandasse - sünteesivasse järku oli ta 40 aastane invaliidsuspensionär, üksi ja sõpradeta. Tal polnud sõpru, kaaslasi, õpilasi. Tema teksti tuleb võtta - "käi minu sõnade, mitte tegude järgi." Tookord oli ka tema MIDA TEHA - üldsusele uudis.
Elu viimased aastatel ründas vaimuhaigus harvade selgete tundidega. Selge, et ei jäänud temast maha õpilasi või koolkonda.
Täpsemini:
Küsimusel - kas Nietzschest jäi maha koolkonda, on kahemõtteline vastus.
Ühelt, poolt ei tekkinud sellist koolkonda, kes tema tekstidest oleksid lugenud "ülimalt inimliku inimese" õpetust.
Teisest küljest võib ütelda, et juba filosoofi viimastel eluaastatel, kui filosoof ise haige oli, tekkis ring inimesi, kes tõlgendasid tema tekste suur-saksa vaimus sõjakalt. Nietzsche loodud aforistlikke ja sõnamängu-lustilisi tekste saab nii tõlgendada küll. (Sõjast ja sõjameestest. Z I.10). Nietzsche õemees oli suur-saksa vaimu eestvõitleja, Nietsche arhiiv ja teoste väljaanmine jäi õe korraldada. Õe maitse järgi toimetatud väljaaneete tõttu levis arusaamine Nietzschest kui fašismi ideoloogist.
----------
3.veebruaril 2013.
Albert Schweitzer 1875-1965
Albert Schweitzerit võib pidada loogiliselt järgmiseks tuntud mõtlejaks, kes inimeselähedase elukorralduse ülesandega välja tuli. (Kultuurifilosoofia , 1918). Ta ise on öelnud - võttis endale eesmärgiks kirjutada Euroopa kultuurirenessansi ülesanne. Sisu poolest kõlab KULTUURIFILOSOOFIA (1918) küpse Nietzche loominguga hästi kokku. Erinevus stiilides - üks on vaoshoitud seletav analüüs, teine poeetiline koleeriline rikkalik bukett.
Schweitzer oli tagasihoidliku maapastori poeg ja andeka õpilasena sai ta suguvõsa ning mitmesuguste stipendiumide toetusel hiilgava humanitaarse hariduse, teoloog + muusik. Kristlasena otsustas ta elu küpse järgu pühendada praktilisele inimeste aitamisele, 1905 astus uuesti ülikooli - arstiteadust õppima. Ja hiljem Aafrikasse praktiseerima.
Schweitzeril kui mõtlejal polnud samuti otseseid õpilasi ega koolkonda. Ta oli sõna otseses mõttes "mees metsast".
Aga aura tema tegude ümber tekkis ühemõtteliselt hea. Õnnelikult valitud moto "aukartus elu eest", viis Schweitzeri looduskaitsjate esiautorite hulka.
Schweitzer oli rahvusvaheline autor, maailmale ülesande püstitaja, kirjutas rahvastele. Silmast-silma arengu toonust temalt ei saa otsida. Oma aktiivse tegevuse ja heasoovlike algatuste tõttu sai ta kuulsaks, nobeli rahupreemia laureaadiks.
Tema kirjutised said küllalt vaba tee ka toonases NLiidus ja NEestis. Nii osutus ta minu põlvkonna jaoks küllap ainsaks kättesaadavaks leninismist puuutumata 20 sajandi mõtlejaks.
Perestroika ja iseseisvumise arenedes oli minu jaoks KULTUURIFILOSOOFIA põhiliseks mõõdupuuks, millega elumuutusi hinnata. Esialgu oli areng rõõmustav, aga 1992 a paiku sai selgeks, et kultuurirenessanss jääb ära. Terve mõistus loovutas järjest eluvaldkondi ajaloolisele vundamenteerimisele.
Copy/paste sai põhitarkuseks.
reede, 1. veebruar 2013
Pikakannu kool, Rapallo ja Nietzsche.
Täna, 1. veebruaril, on taas põhjus olla vaimus Pikakannu kooli juures. Ma pole sugugi müstik, aga mõningaid kalendripühasid aastaringil pean heaks võimaluseks, et seada oma päevasisu ja mõtteid sõbramustrisse heade inimestega. Pikakannu koolirahvas läbis mõned kuud tagasi oma arengus lõvietapi, astus ühemõtteliselt välja koormakaameli käsu-järgi-käija nahast.
Samasisuliseks maailmatähtsaks päevaks tuleb pidada 1.veebruari 1883. aastal, kui Vahemere äärses kalurikülas ilmutus Friedrich Nietzschele loomispalang, ja ta pani 10 päeva jooksul kirja Zarathustra esimese osa.
Zarathustra kõneles elava poeedisõnaga Üliinimesest.
Nagu esimeste sädemetega mõnikord juhtub, haarasid Nietzsche ja Zarathursta värvika sõna kasutusse sõnaahtrad poliitjõud ja sidusid need nimed tumedate praktikatega.
Üliinimene on tegelikult ülimalt inimlik inimene. Selline, kelle esiplaanil on maised lihast ja luust isikud tema silmast-silma ringis, nende silmast-silma inimestega ühises arusaamises korraldab ta oma elu, nende väge innustab ta oma väega ja neist saab ta ise väge, nendega koos kasvatatakse oma tarkus. Zarathustra kõneleb kaaslastega, sõpradega, õpilastega. Zarathustra suurimaks rõõmuks on teda ületav õpilane, kelle õpilaseks omakorda saada.
Zarathustra püüdis pärast mägedest allatulekut kõnelda ka rahvaga - anonüümse rahvahulgaga Kirju Lehma linnas, kellel udunäotud näod ja sileüldised karakterid. Aga seejärel otsustas - rahvaga ega surnutega edaspidi ei kõnele - ainult elavate kaaslaste, sõprade ja õpilastega.
Võimude kõiketeadvat korraldust ja akadeemilisi mudeleid, statistilisi "kogu-rahva-nimel" sõnumeid Nietzsche Üliinimene ei tunnista.
Üliinimene on tegelikult laps, kes elab vahetus siiruses:
Laseme seletada Zarathustral:
I 1.1."Kolm vaimu moondust ma nimetan teile:
Mõnel inimesel pole soolikat luuletuste lugemiseks. Nende jaoks on seletanud Gilles Deleuze (1965):
"Kaamel on veoloom, ta kannab oma turjal sinna laotud väärtusi, kannab hariduse, moraali ka kultuuri kütkeid. Ta kannab oma koormat kõrbes, ja seal muutub kaamel lõviks, lõvi purustab pühakujud, tallab puruks endalt mahavisatud väärtusi siduva ikke, ründab neid kriitikaga. Kõige lõpuks tuleb lõvi muutumine lapseks, tähendab mänguks uuega, uute väärtuste ja uute mõõdupuude loojaks."
Zarathustra ise seletab
I 1.24. Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
I 1.25. Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib ilmakaotanu.
Pikakannu koolipere tõusis septembris lapsetäiusesse.
Me oleme näinud, et laps suudab ju kõike seda, mida nimetavad need siintoodud kaks Zarathustra värssi:
Kuigi me ümber-ringi oleme mitmete põlvede jooksul kasvanud nii, et tappa endas laps. Me teenime visa kaameli kombel juhiseid ja mudeleid. Aga teame ka seda, et kõik sädemed ei ole kustunud.
Kümne päeva jooksul võime lennata google-street turjal viivuks Rapallosse, käia neil teil, millel kõndides Nietzsche märkis taskuraamatusse Zarathustra värsid. Kalurionnide asemel seisavad nüüd teeääres suvilad. Aga taevas ja meri on samad. Ja päike, mille suunas mäest üles astudes Zarathustra alustas kõnesid.
130 aastat on möödas. Ja teid on ikka veel nii vähe koos Zarathustraga! Siiski, sädemeid on sähvinud nende põlvede jooksul, paljud peitunud tuha alla. Teie Pikakannul olete praegu sädemekogujad.
Rõõmsat esimest päeva teile!
Temperatuur oli täna, 1. veebruaril Rapallo ümbruses +13
Pilte praeguse Rapallo ümbrusest
Rapallo veebikaamerad
Samasisuliseks maailmatähtsaks päevaks tuleb pidada 1.veebruari 1883. aastal, kui Vahemere äärses kalurikülas ilmutus Friedrich Nietzschele loomispalang, ja ta pani 10 päeva jooksul kirja Zarathustra esimese osa.
Zarathustra kõneles elava poeedisõnaga Üliinimesest.
Nagu esimeste sädemetega mõnikord juhtub, haarasid Nietzsche ja Zarathursta värvika sõna kasutusse sõnaahtrad poliitjõud ja sidusid need nimed tumedate praktikatega.
Üliinimene on tegelikult ülimalt inimlik inimene. Selline, kelle esiplaanil on maised lihast ja luust isikud tema silmast-silma ringis, nende silmast-silma inimestega ühises arusaamises korraldab ta oma elu, nende väge innustab ta oma väega ja neist saab ta ise väge, nendega koos kasvatatakse oma tarkus. Zarathustra kõneleb kaaslastega, sõpradega, õpilastega. Zarathustra suurimaks rõõmuks on teda ületav õpilane, kelle õpilaseks omakorda saada.
Zarathustra püüdis pärast mägedest allatulekut kõnelda ka rahvaga - anonüümse rahvahulgaga Kirju Lehma linnas, kellel udunäotud näod ja sileüldised karakterid. Aga seejärel otsustas - rahvaga ega surnutega edaspidi ei kõnele - ainult elavate kaaslaste, sõprade ja õpilastega.
Võimude kõiketeadvat korraldust ja akadeemilisi mudeleid, statistilisi "kogu-rahva-nimel" sõnumeid Nietzsche Üliinimene ei tunnista.
Üliinimene on tegelikult laps, kes elab vahetus siiruses:
Laseme seletada Zarathustral:
I 1.1."Kolm vaimu moondust ma nimetan teile:
- kuidas vaim saab kaameliks,
- ja lõviks kaamel,
- ja lapseks viimati lõvi. "
Mõnel inimesel pole soolikat luuletuste lugemiseks. Nende jaoks on seletanud Gilles Deleuze (1965):
"Kaamel on veoloom, ta kannab oma turjal sinna laotud väärtusi, kannab hariduse, moraali ka kultuuri kütkeid. Ta kannab oma koormat kõrbes, ja seal muutub kaamel lõviks, lõvi purustab pühakujud, tallab puruks endalt mahavisatud väärtusi siduva ikke, ründab neid kriitikaga. Kõige lõpuks tuleb lõvi muutumine lapseks, tähendab mänguks uuega, uute väärtuste ja uute mõõdupuude loojaks."
Zarathustra ise seletab
I 1.24. Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
I 1.25. Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib ilmakaotanu.
Pikakannu koolipere tõusis septembris lapsetäiusesse.
Me oleme näinud, et laps suudab ju kõike seda, mida nimetavad need siintoodud kaks Zarathustra värssi:
- Iga päev olla süütus ja unustus
- uus algus
- mäng
- endastveerev ratas
- algliikumine
- püha jaatus
- oma tahe
- oma ilma ehitaja
Kuigi me ümber-ringi oleme mitmete põlvede jooksul kasvanud nii, et tappa endas laps. Me teenime visa kaameli kombel juhiseid ja mudeleid. Aga teame ka seda, et kõik sädemed ei ole kustunud.
Kümne päeva jooksul võime lennata google-street turjal viivuks Rapallosse, käia neil teil, millel kõndides Nietzsche märkis taskuraamatusse Zarathustra värsid. Kalurionnide asemel seisavad nüüd teeääres suvilad. Aga taevas ja meri on samad. Ja päike, mille suunas mäest üles astudes Zarathustra alustas kõnesid.
130 aastat on möödas. Ja teid on ikka veel nii vähe koos Zarathustraga! Siiski, sädemeid on sähvinud nende põlvede jooksul, paljud peitunud tuha alla. Teie Pikakannul olete praegu sädemekogujad.
Rõõmsat esimest päeva teile!
Pilte praeguse Rapallo ümbrusest
Rapallo veebikaamerad
Tellimine:
Postitused (Atom)